Eestile uus sümboolika

KASUTUSJUHEND

Kellel aega napib, soovitame lugeda vaid paksu kirjaga teksti ning traktaadi lõpus soovitust nr 6. Ka nii saab meie sõnumist aru, kuid parem on muidugi kogu tekst mõttega läbi lugeda.

TRAKTAAT EESTI AJALOOST JA SINI-MUST-VALGEST LIPUST

Sajandeid kuulus Eesti saksa kultuuriruumi. Meie lipp, vapp ja hümn, nagu ka rahvuslill, rahvuspuu ja rahvuslind ning vabadussamba põhimotiiv – kõik on laenatud. Riigivapp Eestimaa rüütelkonnalt, lipp korporantidelt, hümni muusika sakslaselt jne. Endiste isandate, ordu- ja tsaaririigi kopeerimine, võõras ja vale sümboolika ei saa olla suveräänse Eesti jaoks põhiväärtus ega alustala. Sümboolika, mis meid ei toeta ja arengut takistab, mille sisu ja mõju ei ole üldsusele positiivne, vajab muutmist. Aeg on lõpetada teiste matkimine ja keerata uus lehekülg!

"Bolševikelt pole eestlastel oodata midagi muud kui täielikku hävingut," hoiatab Johan Pitka (1872-1944). "Leidub ka neid, kes loodavad kommunistide armule ja loodavad sellele, et need kahejalgsed murdjad loomad just neid rahule jätavad."

 

Kui roomakatoliku kirik laienes Läänemere idakaldale, tehti Vana-Liivimaast Terra Mariana – Maarjamaa – Neitsi Maarja valdus. Misjonile võeti abiks relv ning rohkem kui 700 aastat valitses siin võõraste voli ja võim  pealesunnitud usk, orjus ja rahvuslik rõhumine.

Eestlased taltsutati kristlasteks, materdati katoliiklasteks igni et ferro. Röövvallutust ja vabadusest ilmajätmist meenutavad meile tänaseni ladinapärane nimi Estonia, kiriku suur mõjuvõim ning katoliku pühaku Neitsi Maarja tunnusvärvid sinine, must ja valge.

Eesti lipp on laenatud Saksa ordurüütlitelt ja tudengiorganisatsioonilt ning seotud ka Venemaa keisririigi trikolooriga. Vallutajate sümboolikat kopeerib ja kasutab edasi rahvas, kes selle värvikombinatsiooni all oma maast ja vabadusest ilma jäeti.

Eesti riigilipul rõhutatakse horisontaali, mille üks värv on peaaegu üheselt negatiivse tähendusega. Vertikaalne mõõde puudub.

Rõhutatud horisontaal(tasand) tõmbab magnetina, kutsub ennast näitama (jäme)materialiste: korruptsioonile alteid eestvedajaid, kes tahavad kõike korraga, kel sügavamat arusaamist napib, kelle jaoks on tähtsad omand, seks ja raha, tähelepanu, kuulsus ja võim.

Sinimustvalge sümboolika all kehtestati 1934. aastal diktatuur; toimus hääletu ebaväärikas alistumine, riigi kaitseks ei tehtud ainsatki lasku ning ei suudetud ka 1944. aastal iseseisvust taastada. Praegu elame 1930. aastate lõpuga sarnasel ajal.

Nagu õhku, vajab Eesti uut vaimsust ja seda toetavat sümboolikat, mis aitaks peatada negatiivse stsenaariumi ja lõpetaks õnnetuste jada.

Uuel Eesti lipul on valge võrdhaarne rist – sümboolne tervik, elu alus ja tasakaal; rahu, harmoonia ja puhtuse sümbol. Ristist paremal on kindlalt põhjasuunda näitav Väikese Vankri kirkaim täht Põhjanael.

Topeltkaitsena on lisatud väiksem võrdsete harudega kuldne rist: esimesel variandil liiliarist, teisel variandil kreeka rist, kolmandal variandil ratasrist. Lõpmatuse märk kreeka ristil sümboliseerib rahvuse kestmajäämist läbi ajaloo tormide.

Mustast sümbolvärvist loobumine on kui sajandite taaga kõrvaleheitmine: väljaastumine pikast ja pimedast (orja)ööst uude ja kirkasse päeva.

Uus Eesti lipp juhib meid helgemasse aega. Selle lipu all tuleb muutus: liigutakse pimeduse ja rumaluse, vassimise ja valede labürindist välja tõe, valguse ja armastuse poole.

Erich Leps. Eesti kuningate tapmine Paides 1343. (1932)
Erich Leps. Eesti kuningate tapmine Paides 1343. (1932)
 

EESTI SÜMBOOLIKA VAJAB MUUTMIST

Elame murrangulisel ajal. Vene bolševikud/kommunistid kirjutasid kogu ajaloo ümber, nagu neile sobis: tegid endast kangelased ja kõigist teistest kurjategijad. Nende mantlipärijad ehk nn liberaalid jm revolutsioonilised vasakjõud on võtnud kursi ühiskonna lõhestamisele. Nad teevad valelikku propagandat ja tahavad muuta reeglitepõhist korda, lammutada olemasolevaid ühiskondlikke struktuure ja sidemeid ning tuua tagasi käsumajanduse. Kahaneb rahvaarv, sündimus on rekordiliselt langenud ning kiireneb ääremaastumine; kasvab töötus ja majanduslik ebakindlus, pankade intressitulu ja laenukormus, tõusevad maksud ja riigilõivud, ettevõtjad sulgevad uksi ja kolivad Eestist minema ning sama teevad kultuuriinimesed. Postsovetlikus ja postdemokraatlikus, ülereguleeritud ja ärahirmutatud ühiskonnas, kus järjest kruvitakse pinget ja külvatakse vaenu kehtiva elukorralduse vastu, võõrvallutajatelt kunagi üle võetud sini-must-valge sümboolika lihtsalt ei sobi, nagu ei sobi täiskasvanule enam lapse riided. Küsimus on kestmajäämises või hääbumises/sulandumises. Eesti riik meenutab rikkis kompassiga laeva tormisel merel, mis on vaevu pääsenud mööda ohtlikest karidest. Saja aasta jooksul suudeti olla iseseisvad vähem kui pool sajandit. Oma riigi, sõltumatu rahvusriigi rajamine oli eestlaste suurim saavutus. Suveräänne Eesti Vabariik loodi selleks, et tagada eesti rahva kui terviku parem toimetulek ja elujärg, mitte ainult mõne ühiskonnagrupi heaolu ja rikastumine teiste arvelt. Tähtis on tagada eesti keele ja kultuuri säilimine, et meie ainulaadne pärimuslik, kultuuriline ja ökoloogiline kooslus püsima jääks.

"Ärge raisake oma päevade kulda, pillates oma elu neile, kes on rumalad, madalad ja vulgaarsed, kes kuulutavad haiglasi eesmärke ja valeideid," hoiatab Oscar Wilde. Eestlaste petmine ja mõnitamine, õiguskindluse kadumine, kiusamine ja teisitimõtlejate mahasurumine toimub praegu sini-must-valge lipu all. Kurjust on palju ja seda ei hoita tagasi. Räägitakse sallivusest, et kedagi ei diskrimineerita poliitilistel ja maailmavaatelistel põhjustel aga vihatakse kõiki, kes vasakaktivistidega ühte sammu ei astu. Raha liigutatakse "omade" toetamiseks, jõuametkondadele ning bürokraatiaaparaadi ülalpidamiseks. Need aga, kes julgevad valitsuse määratud ideoloogilisest raamistikust kõrvale kalduda, võivad sattuda lindpriide rolli. Sini-must-valge all toimub sõnavabaduse kokkutõmbamine. Vaimupimedus kasvab ja meie demokraatlik ühiskonnakorraldus ei toimi. "Öeldakse, et ajalugu kordub," selgitab Osho, India päritolu müstik ja filosoof. "Mitte ajalugu ei kordu, vaid kordame samu vigu, inimeste teadmatus, inimeste pimedus on see, mis kordub." Nagu enne II Maailmasõda püüti naabrist nui neljaks jõukamale järjele tõusta, mammonakultus valitses rahva mõttemaailma ja Eesti Wabariik oli sügavas poliitilises seisakus, nii on taas keeratud umbteele ja tupikusse jõutud. Juba II Maailmasõja eel ja ajal edastasid võimumeestele hoiatavaid sõnumeid Eesti suurim kirjaprohvet Johannes Kaarep ja tema kaasaegne, suurim sõnaprohvet Karl Reits: "Armuaeg lõpeb! Häda tuleb, parandage meelt!"... "See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära." Einar Laigna: "Prohvet Karl Reits ennustas, et pärast II Maailmasõda tuleb 50 aastat ühte võimu ja siis saab eesti rahvas lühikese hingamise aja ning siis annab Eesti ise kõik käest ära ja rahvas pillutatakse mööda ilma laiali." Eesti riigi tulevik on noatera peal. Kui koolikorraldus käib alla, süveneb harimatus ja väheneb patriootilisus, kasvab ametnike ülbus, omavoli ja hoolimatus, nähakse ainult turgu ja kasumit ning olulised väärtused materiaalsete hüvede vastu vahetatakse, on tulemuseks katastroof. "Taaskord tulevad käsud ja suunised mujalt. Seekord pole tegemist Kremli käega, vaid Brüsseliga," ütleb muusik Tõnis Mägi ning edastab öölaulupeol (20.08.2021) Jumala sõnumi: "Ma hoiatan teid. Ma hoiatan teid, et võtke aru pähe. Siis ma hoian ja kaitsen seda väikest maad, seda sama Eestimaad. Parandage meelt!" Hullus levib ja talupojamõistus on hääbumas. Paigast ära märgisüsteem on kui rikkis kompass, mis kallutab kursilt kõrvale. Laenatud sümboolika all ei ole rahul valijad, ega need, keda valitakse: rahvas pole rahul võimujanus, ebakompetentsete poliitikute-propagandistidega ning need omakorda tahaksid rahva välja vahetada. Kas Eestisse kavandatakse rahvusriigi asemel pseudoliberaalset ja migrandikeskset multikulti-slaavi riiki? Puuduvad üksmeel, harmoonia ja tasakaal ning lokkavad rumalus, orjameelsus ja matkimine, hämamine ja valetamine. "Hallus, tuimus, hoolimatus ja sõgedus – need ilmuvad siis, kui kasvab pimedus," ütleb Krišna "Bhagavadgitas". Isikustatud pimedus ja öö on Egiptuse mütoloogias päikesejumala Ra vaenlased ja Kreeka mütoloogias Kaose lapsed ning meie kaose ja katastroofi kursil juhmistuvas ühiskonnas võtab pimedus hävitavate mõtete ja tegude tõttu kiiremini võimust. 2023 tõusis tegijaks maailmaparandaja ja rohepöörde eestvedaja, kes on õppinud eksitamisnõkse ja manipuleerimise kunsti: võrgutab, võlub, vassib ja süüdistab, peab viha ja varjab tegelikke kavatsusi ning allutab oma tahtele nii, et paljud on hakanud näivust uskuma ja tegelikkuseks pidama. Kas Eesti suudab pääseda "uusväärtuste" kägistavast haardest ning säilitada – spekulatiivsete, kõrgeks aetud hindade kiuste –  oma vabaduse, oma näo? Olukorras, kus ühiskond vaesub, süveneb pessimism ja kahaneb rahva elujõud, kasvab rahulolematus ja võimust võõrandumine, sõjakas Putini režiim näitab muskleid ning järjest suureneb sisseränne Ukrainast, kui võõrast rahvast endise Nõukogude Liidu vabariikidest ja Aafrikast lastakse mõõdutundeta juurde, peab vähemalt meie märgisüsteem paigas olema. Nagu õhku, vajab paljukannatanud Eesti uut vaimsust ja seda toetavat sümboolikat. Kahtlemata ei ole paigast ära sümboolika ainult Eesti teema, vaid puudutab ka teisi riike, kellele Eesti saaks teenäitajaks ja eeskujuks olla.

Eesti rahvapärimustes on sinine, must ja valge matusekombestiku värvid. Inimestel on tähelepanekud, et Eesti riiki on põhimõtteliselt peale loomist kohe ka matma hakatud. Teravdatud tähelepanu all on olnud riikliku sümboolikaga seotud ended ja märgid: juhtus midagi ebatavalist, nähti selles saatuse ettekuulutust. Kui 24.02.1918 püüti Pärnus sini-must-valget trikoloori Endla seltsimaja lipumasti  heisata, kerkis lipp vaid poolde vardasse ja jäi seal kinni. Ka Tallinnas, lipu Pika Hermanni torni heiskamisel 25. veebruari hommikul tekkisid takistused, sini-must-valge trikoloor jäi poolde vardasse ning keskpäeval marssisid linna Saksa Keisririigi väed. Sakslased okupeerisid Eesti ning sakslaste lahkudes ründas vaenlane idast. 28. augustil 1941 lehvis sini-must-valge Pika Hermanni tornis ühe päeva, siis asendati see haakristilipuga ning kui Saksa sõjavägi 1944. aastal Eestist lahkus, heisati sini-must-valge 20. septembril Pika Hermanni tornitippu. Punaarmee jõudis sakslastest mahajäetud Tallinna 22.09.1944. Eesti Omavalitsuse juht (1941-1944) Hjalmar Mäe: "Sakslaste süü oli, et nemad ei võimaldanud eestlasi koguneda ühte suurde sõjaväelisesse üksusesse."  Hanno Ojalo märgib, et "kuidagi liiga äkitselt ja suure hooga varisesid eestlastest koosnevad väeosad kokku." Jukka I. Mattila: "Kasutada ei olnud ühtegi võitlusvõimelist üksust, puudus oli relvadest, laskemoonast ja muust materjalist."  Kui 24.02.1989 hakati lippu Toompeal üles väntama, keerdus sini-must-valge trikoloor KGB raadioantenne toetavatesse traatidesse ja selle vabastamine võttis aega. Trikoloor heisati, kui(gi) kehtis alles nõukogude kord ning tegelik võim oli kommunistliku partei käes. Palju ei ole muutunud –  võim on koondatud pereklanni ja sisuliselt ühe erakonna (peamiselt endiste NLKP liikmete, komsomolide jt aktiivsete punategelaste ja süsteemiinimeste) kätte, kelle sihiks on võimul püsida ja valitsema jääda iga hinnaga. Sovetiseerimispüüd (ENSV tegemine) kestab edasi. Seisame näiliselt liberaalse diktatuuri ja jälgimisühiskonna lävel. 

Korduvalt on tehtud ettepanekuid sümboolika muutmiseks: asendada horisontaalsed värvilaiud vertikaalsetega, muuta sini-must-valge trikoloor skandinaaviapäraseks ristilipuks jms. Heideti ette, et tegemist on  vaid ühele elitaarsele tudengiorganisatsioonile, mitte kogu rahvale kuuluva lipuga ning, et kasutatav värvikombinatsioon on liiga sünge ja kurb Sini-must-valge trikoloori vastu võtsid sõna isegi meremehed, kelle arvates oli Eesti lipp liialt tume ja merel raskesti eristatav. Eriti tõrjuv Eesti lipuvärvide muutmise suhtes on olnud endine Rahvaliit  ohtralt oma sümboolikal sini-must-valget ja torkavat rukkilille kasutav EKRE. Kõnealuse partei provotseerida ja "kildu visata" armastav juhtkond nimetas meid globalismimeelseteks ristisõdijateks ning (austusest baltisaksa kultuurijuurte jms vastu) propageeriti oma kodulehel musta ristiga sini-must-valget lippu. Vahel on poliitikud oma meemide ja hirmutamisega ning vanast sümboolikast ja organiseeritud religioonist kinnihoidmisega iseendale ja oma üritusele kõige suuremad vaenlased.  Poolt Maarjamaad (teine pool kuulub Lätile) saab sümboolselt kujutada ja suurepäraselt edasi anda ka teisiti, mitte ainult katoliku pühaku tunnusvärve kasutades. Eestlastele on pühakute teema, eriti naise religioosne austamine üpris võõras. Piiblis on Neitsi Maarjast vähe juttu ja luterlaste teadvusest on ta peaaegu kadunud. T. Hellsten: "Maarja ja jõuluvana on hooaja nähtused, mis tõusevad päevakorda siis, kui neid vajatakse turunduse rekvisiitideks."  "Maarja ilmub välja ainult jõuludeks ja vajub siis jälle unustusse koos teiste pühade-rekvisiitidega nagu küünlad, kuusk ja piparkoogid," kirjutab Fanny de Sivers. Protestandid peavadki Neitsi Maarjat igavaks ja vanamoodsaks, katoliiklaste väljamõeldiseks ja tüliõunaks kristlaste vahel. Kui me soovime, et Eesti rahvas, tema keel ja kultuur säiliksid tahame rahvusriigina kestma jääda, vajame teistsugust välimärki: vajame sümboolikat, mis meid muutunud maailmas võimalikult tõhusalt toetaks ja kaitseks. Selleks, et segadust ja negatiivseid jõude tõrjuda ning turvalist elukeskkonda säilitada, on vaja roomakatoliku kiriku ja saksa vallutajate pärand  sini-must-valge lipp – välja vahetada. Kui minevikku on liigselt, hakkab see meie tulevikku looma ning tulevik hakkab minevikku kordama. Need värvid ja sümbolid, mida kasutasid piiskop Alberti ristisõdijad ja ordurüütlid, ei tohiks olla ebavõrdses võitluses alistuma sunnitud rahvale väärtused, mida ajaloost üle võtta ja säilitada. Kummaline on vaadata, kui EKRE tõrvikurongkäikudel ning muistse vabadusvõitlusega seotud mälestusüritustel ja Jüriöö ülestõusu aastapäevadel kantakse samasugust sini-must-valget värvikombinatsiooni, mille all paavstiusulised võõrvallutajad Eestimaale tungisid ning, et  Tallinnas, Vabaduse platsil kõrgub klaasist ja betoonist, keskaegse suurvõimu – Teutooni Ordu  välimärki matkiv ristisammas (vt Saksa Ordu kõrgmeistri Ulrich von Jungingeni suur lipp). "Miks oli vaja aluseks võtta Teutooni rist ja raudrüü," küsib Jaanus Betlem. "On see ju selges vastuolus 700 aastat varem toimunud võitlusega vabaduse eest." Sümboolika väärtus ei peitu ainult kõrges vanuses ja väärikuses – kui kaua on keegi seda kasutanud, vaid olulisem on ikka sisu, sümbolite tähendus ja sobivus. Olgu siinkohal öeldud, et Teutooni rist oli/on tähtsal kohal ka vabamüürlaste sümboolikas. Kui riik muudab teadlikult märgisüsteemi, ei muutu ta sellest ebakindlamaks, vaid saab uut energiat ja stabiilsust juurde. Sümboolika väljavahetamine ei ole mingi tabu. Seda teevad ka suured ja edukad ettevõtted: nad muudavad teadlikult oma logosid, et seeläbi veelgi rohkem jõukust ja tuntust saavutada. Sümbolid on sõnumite edastamiseks. Just sümbolite vahendusel suhtleb inimkond universumiga – mikrokosmos makrokosmosega. Mida külvad, seda ka lõikad. Kaitseväe juhataja räägib, et oht Venemaalt on suurem kui kunagi varem ning peaminister toonitab pidevalt, et me oleme sõjas. Mäng tulega on läinud liiga kaugele. Lääneeuroopa vaatlejate arvates pole Eesti enam turistidele ohutu sihtpunkt. Millest me pidevalt mõtleme ja räägime, seda lõpuks ka saame. Me ise loome oma maailma. Sümbolitel – eriti negatiivsetel sümbolitel ja sümbolvärvidel – on mõjujõud isegi siis, kui nende tähendust ei teata, ükskõik, kas seda usutakse või mitte. Religioon ja maagia on tihedalt seotud. Nende jaoks, kel on tugev tahe ja kes valdavad sõna(de) nõiduslikku jõudu ning oskavad sümboleid kasutada ja laadida – kellel on maagia (magh tähendab indogermaani keeltes "oskama" või "suutma") vägi, on usk ja maagia relvad, mille abil saab massidega manipuleerida. Siinkohal vahemärkusena üks lugu raamatukoguteadlaselt Voldemar Millerilt. Madisepäeva elik Paala lahingus  (21.09.1217) tapeti eestlaste ühendvägede juht Lembitu ja tema pea viidi võidumärgina Riiga. Hiljem hoiti eestlaste vanema kolpa, millele oli kirjutatud Rex Estoniae, koos teiste reliikviatega Saksa Ordu keskuses – Marienburgi kindluses – Ida-Preisimaal, kust see sattus kuhugi Poola muuseumisse. Paganarahvaid ristiusku pöörates alustati alati nende vanematest: kui maol oli pea otsast raiutud, siis jäi kogu keha vagaseks. Alistatud hõimujuhtide pealuid võidi kasutada maagiliste rituaalide läbiviimiseks, et sümboolselt halvata kogu etnose vastupanu ning sundida rahvast uusi isandaid teenima. Just preestritele ja poliitikutele on religioon ja maagia tõhusad vahendid inimhulkade juhtimiseks ja oma lõas hoidmiseks. Nagu öeldud, üheks levinud võtteks oli/on kujutise maagia kasutamine; valimiskampaania elik misjoni ajal ning kohe pärast uue juhi võimuletulekut ilmuvad igale poole tema portreed, hiljem skulptuurid, et sundida peale valitseja kohalolekut ja põlistada tema võimu. Nõiaks ja šamaaniks pidas Napoleon Bonaparte (1769-1821) masside vaimset käskijat, kes kasutas maagiaoskusi jms oma võimu kindlustamiseks – Rooma paavsti Pius VII, "kes teadlikult ekspluateerib inimlikku rumalust, kasutades mitmesuguseid lausumisi ning võtteid kirikus ja väljaspool seda". Roomakatoliku kultusehoonetes aitasid koos piltide ja kullatud kujudega vajalikku meeleolu luua apotroopilised märgid, vitraažid ja roosaknad, salapärane hämarus kõrgete võlvide all, vahaküünlad ja viirukihõng. Kui varem piinati ja saadeti tuleriidale neid, kes nägid elu teisiti, kes ei leppinud preestrite ja poliitikute väärarusaamade, valede otsuste ja tsensuuriga, siis nüüd langeb teisitmõtlejate osaks naeruvääristamine ja tühistamine, süüdistamine vaenuõhutamises ja vandenõuteoorite levitamises.

Eestiga seotud legendides mainitakse korduvalt säravvalget risti, kõneldakse jumaliku abi ja heakskiidu märgist, kuid meie riiklikul sümboolikal seda ei kasutata. 16. sajandi algul kirja pandud pärimuses – frantsiskaani munk Peder Olsen refereeris vanemaid allikaid – langeb taevast valge ristiga lambanahk lahingus Viljandi all (1208). Läti Henriku kroonikas juhtub see ime Lindanise lahingus (1219). Mis imedesse puutub, tuleneb kõik usust imedesse, saab üleloomulikuks läbi usu prisma. Valge risti kujutist kandev lambanahk elik valge ristiga lipp, mis kesk ägedat heitlust taanlaste sekka langes, võis kukkuda ka eestlaste linnuselt. 1560. aastast pärinevas Hans Svaningi kroonikas räägitakse taevast langenud valge ristiga lipust Valdemar Võitja sõjas Liivimaaga, mis "võeti vaenlase poolt ära, kui sõjaväe juht Hans von Ahlefeldt surma sai." Keskajal tegi valge risti ime Neuhauseni (Vastseliina) linnusekabelist (1354. aastal sai pühapaiga nimetuse) Põhja-Euroopa palveränduritele populaarse sihtkoha; valge rist tervendas seal pimedaid ja kurte.

On suur vahe, kas me näitame harmoonia, rahu ja tasakaalu märki või rõhutame oma riigilipul horisontaali, mille üks värv on peaaegu üheselt negatiivse tähendusega. Olgu siinkohal öeldud, et sini-must-valge trikoloori kolm horisontaallaidu ei sümboliseeri inimeste võrdsust. Osho: "Inimesed pole ei võrdset kasvu ega võrdselt intelligentsed, nad ei ole võrdse tervise juures ega võrdselt loomingulised." Igaüks on unikaalne ja kordumatu: mitte keegi ei sünni, ei ela ega sure teistega võrdsena. Rõhutatud horisontaal(tasand) tõmbab magnetina tüüri juurde (jäme)materialiste: korruptsioonile alteid eestvedajaid, kes arvavad, et on teistest paremad, kel sügavamat arusaamist napib, kes tahavad kõike korraga: kelle jaoks on tähtsad seks ja raha, tähelepanu, kuulsus ja võim. Paraku Eesti sümboolikas vertikaalne mõõde puudub ning võimule pürgijate vaimne tase on ohtlikult madal. Kong Fuzi (Confuciuse) järgi juhivad maailma just märgid ja sümbolid, mitte inimeste kirjutatud seadused ning ta soovitas õppida minevikust. Ajaloo tundmine aitab vältida minevikus tehtud vigu. Kui me aga ei suuda ajaloost õppida, siis oleme määratud seda kordama. Euroopa Liitu (EL) – ühendust, kuhu Eesti astus pärast väljaastumist Nõukogude Liidust  on tabavalt nimetatud dekadentlike ning iganenud riikide klubiks, kus võim on koondunud käputäie inimeste kätte ja mida seovad ühte vägagi küsitavad majanduslikud huvid. Üha marksistlikumaks, sotsialismi ja plaanimajanduse suunas liikuv EL püüab oma võimupiire laiendada, liigub järjest rohkem föderatsiooni ja unitaarimpeeriumi – NSV Liidule sarnaneva tsentraliseeritud liitriigi ja karistuskoloonia suunas. Toimub liikumine utoopilise superriigi ehitamise suunas, kus kõik oli allutatud nõukogude ideoloogiale ning vaba mõtlemine (suveräänsusele ja enesemääramisele) oli keelatud; iga seisukoht, mis ei olnud vastavuses sotsialistlike põhimõtete ja eesmärkidega, leidis karmi hukkamõistu; riigi suunas, kus nõuti ühtsust, progressi ja majanduskasvu, kus kõik oli ära reguleeritud: poliitkomissarid (volinikud) kontrollisid igat eluvaldkonda, sh relvad olid rahvalt ära korjatud; riigi suunas, kus viidi ellu rahvuste segamise ja sugude võrduse poliitikat (kõik olid seltsimehed). Toimub liikumine tegelikkusest irdunud ja kommunistlikku mõtteviisi – kohustuslikku optimismi ja usku helgesse tulevikku –  levitanud liitriigi suunas, deviisi all: "Sul ei ole midagi, aga sa oled õnnelik." Kui meil on teada, et NATO artikkel 5 rakendub 30 päeva jooksul, kõigi 27 liikmesriigi nõusolekul, nagu ka see, et lõunapoolsetes riikides, samuti Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ja Austrias on suhtlemisel Venemaaga tähtsamad oma huvid, jääbki loota vaid uue lipu imele.

Fragment Pieter Bruegeli maalist "Surma triumf" (1562)
Fragment Pieter Bruegeli maalist "Surma triumf" (1562)

SINI-MUST-VALGE TAUSTAST JA EESKUJUDEST

Neitsi Maarja tunnusvärvidega Saksa Ordu sini-must-valge lipp
Sini-must-valge trikoloori esmaseks eeskujuks oli kiriku sümboli ja ristisõdijate taevase kaitsja – Neitsi Maarja – tunnusvärvidega (usu)sõjalipp. 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul langes Läänemere idakallas röövvallutuse ohvriks. Plahvatuslik rahvastiku juurdekasv ning maanälg ajas feodaalisandad ja kaupmehed liikvele. Toimus ladina kiriku – mõõgaga varustatud dogma – laienemine itta, mida teostasid lõunas sakslased ja loodes-põhjas Taani kuninga alamad. Tegemist oli osaga Rooma kuuria plaanist allutada katoliku kirikule õigeusklik Venemaa. Krahvi perekonnast pärit Itaalia aadlik Lotario di Segni, Rooma paavst Innocentius III väljastas üleskutseid ristisõjaks Liivimaa paganate vastu. "Jeesus Kristuse asemik Maa peal" kutsus võitlema Issanda võitlust... avardama kristliku usu piire, lubades pattude andeksandmist ja igavest õndsust; kinkis ja jagas maad. Kõnealune süütu nimega roomakatoliku kiriku pea, kes tahtis tuua võimalikult palju riike ja rahvaid paavsti ülemvõimu alla, kelle pontifikaadi ajal (1198-1216) jõudis paavstivõim oma haripunkti, uskus ja ootas peatselt saabuvat maailmalõppu, kus temal on päästja roll – päästa võimlikult palju hingi. Ülemkarjane arvas, et viimne kohtupäev on vaid mõne aasta kaugusel, sellest ka Innocentiuse eriline ind korraldada ristiretki ja paganate roomakatoliku usku pööramist. Maailmalõpp, mida paavst, "kes kunagi ei eksi" ootas, jäi saabumata, kuid algas liivlaste, latgalide ja eestlaste historia calamitatum (kannatuste lugu). Olgu siinkohal mainitud, et Innocentius III oli ka hereesia elik ketserluse väljajuurimiseks paavstliku inkvisitsiooni asutaja. Kiriku võitlust "paganlike" hõimudega ("paganlik" tuleb hilisladina sõnast paganus – talupoeg, külaelanik, maamees, millele anti negatiivne tähendus) toetas aktiivselt saksa-taani-rootsi kaupmeeskond, soovist haarata siinseid kaubateid ja turgu. Läänemere idakaldale tungisid sakslased liivlaste maa kaudu ning sealt kandus Liivimaa ehk Vana-Liivimaa nimi Läti ja Eesti alale. 1201. või 1202. aastal pühitses Riia toomkiriku ja kogu vallutatava maa Neitsi Maarjale kirikuvürst –  roomakatoliku piiskop Albert von Buxhoevden – võimuhull, sihikindel ja halastamatu sakslane, kes tegi misjonist sõjalise projekti; esmalt pidi töö tegema mõõk ning Jumala armu kuulutati alles pärast seda. Olgu siinkohal vahemärkusena mainitud, et 1207 aastal andis Saksa kuningas Philip Liivimaa piiskop Albertile lääniks ning 600 aastat hiljem tegi Venemaa keiser Aleksander I Freidrich Wilhelm von Buxhoevdenist Liivimaa kindralkuberneri (vt ka Fr.W. von Buxhoevdeni vapp). 1206 ja 1208 korraldasid sõjakäike Eestisse taanlased ning 1210 ja 1212 Novgorodi ja Pihkva vürstid, et võistelda sakslaste vallutusega. 1215. või 1216. aastal kinnitas paavst Innocentius III Maarjamaa nime. "Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada," annab kroonik edasi Rooma paavsti sõnad. Territooriumist, mis tänapäeval hõlmab Eesti ja Läti ala, tehti Terra Mariana, Ema maa  – Neitsi Maarja valdus (vt Vana-Liivimaa e Terra Mariana kaarti).  09.10.1218 väljastas Innocentiuse järeltulija, paavst Honorius III bulla, mis andis Taani kuningas Valdemarile õiguse allutada maa, mida ta suudab paganatelt vallutada. Honorius andis lubaduse, et kõik Eestis vallutatud alad kuuluvad edaspidi Taanile. Kiriku juhtide poolt algatatud relvastatud sekkumisega ning rahvalt vabaduse võtmisega lõppes juba paar sajandit varem käima läinud rahumeelne ja järkjärguline ristiusustamise protsess: kristlus ei olnud meie esivanematele enam võõras (ristiusu põhimõisted olid eesti keelde laenatud juba vallutuseelsel ajal) ja oleks võinud saada rahvale omaseks, kuid pärast sissetungi suhtumine muutus. Ristisõdijate kannul saabunud fanaatilised mungad hävitasid paganate pühapaiku ning püstitasid suuri mustakstõrvatud puuriste. Ülikute pojad võeti pantvangi ja saadeti Saksamaale kloostritesse, kus neist koolitati ristiusu misjonärid. Alistatud linnustele heisati Maarja lipp. Jõuga painutati rahvas ristiusu karmi ikke alla: maksma pandi roomakatoliku usk ning kehtestati kiriklikud maksud ja koormised. Meie sundristitud esivanemad jäid võõraste rõhuda ja tallata. "13. sajandil pühitsetakse Eestimaa Neitsi Maarjale ja tema värvid – sinine kui taeva kuninganna, must kui alandlikkus-kuulekus ja valge kui puhtuse (puhta südametunnistuse) sümbol saavad Maarjamaa värvideks," resümeerib roomakatoliku preester Einar Laigna. Sajandeid on inimesed mustas hoidnud seda maagilist sidet: 6.09.2015, kaks päeva enne Neitsi Maarja sündimise päeva, pühitses Eesti apostellik administraator, katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan koos Riia peapiiskopi ja Rooma paavsti esindajaga Eestimaa taas Neitsi Maarjale. Pühitsemine toimus ka Lätis. See oli sümboolne akt, maagiline riitus, millega tugevdati kiriku, eriti roomakatoliku kiriku haaret Baltimaades. 25.09.2018 toimus paavst Franciscuse – globalismi ja multikultuursust, neomarksismi, homoagendat ja migratsioonikultust jutlustava Rooma kirikupea – visiit Eestisse. Järgmise sammuna tahab Vatikan kanoniseerida saksa rahvusest katoliku vaimuliku ja jesuiidi, piiskop Eduard Profittlichi (1890-1942) – esimese Eesti pühaku.

Eksitav kaart, kus Maarjamaana on kujutatud ainult Eestit
Eksitav kaart, kus Maarjamaana on kujutatud ainult Eestit
Vana-Liivimaa e Terra Mariana 13. saj. (tänapäeva Läti ja Eesti alad)
Vana-Liivimaa e Terra Mariana 13. saj. (tänapäeva Läti ja Eesti alad)
Läänemere idakalda hõimude vägivaldne kristianiseerimine elik liitmine lääne kultuuriruumiga toimus Neitsi Maarja egiidi all. Allikates on mitmel puhul juttu Maarja lipust. Jumalaema – religiooni ja maagia tähtsat ja võimsat sümbolit – kasutasid kiriku juhid Vana-Liivimaa "paganate" alistamiseks. Läti Henriku kroonikas mainitakse korduvalt Neitsi Maarja ehk õndsa neitsi lippu (lad. vexillum beate Virginis), mida kanti sõjakäikudel kaasas. 1208. aastal alistasid ristisõdijad seelide linnuse (lad. castrum Selonum) "ja kinnitasid kantsi õndsa Neitsi Maarja lipu" (lad. et vexillum beate Marie in arce figunt). "Selsamal aastal kandsid liivlased, lätlased ja sakslased õndsa neitsi lipu Ugandisse" ehk Lõuna-Eestisse. Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et muistse Ugandi ehk Oandi maakonna järgi kutsuvad lätlased meie maad ja rahvast Igaunija, igauni. 1212. aastal sundisid sakslased alistuma ülik Dabrelile kuulunud Sattesele linnuse ning seesolijad "tõstavad üles õndsa neitsi Maarja lipu" – lipu, mille oli saatnud neile piiskop Albert. Aastatel 1220-1221 toimunud sündmusi kirjeldades, mainib Läti Henrik konkureerivaid rootslasi, "kes tungisid õndsa neitsi lipu alla heidetud Ridala provintsidesse" ning tsiteerib Mõõgavendade meistrit Volquini, "et riialased on kogu Eestimaa õndsa neitsi lipu all ristiusu ikke alla heitnud, välja arvatud ainult Revala provints ja Saaremaa." Kroonik kirjutab, et see viinamägi on istutatud õndsa neitsi Maarja lipu alla ristisõdijate innu ja riialaste vaevaga. Kui läänest tulnud vallutajad olid enda arvates väljas tõelise usu eest ja pidasid õiglast võitlust kiriku vaenlaste vastu, siis teisalt oli Neitsi Maarja lipu all korraldatud ristisõda oma ideedest ja kujutlustest pimestatud fanaatikute räige vägivald ja genotsiid vabadust armastava kangelasliku väikerahva vastu, mida kirikul häbiga mäletada. Kiriku lippude all võitlesid nii piiskop Alberti ristisõdijad kui ka põlisrahvaste alistamiseks loodud rüütliliit – Riia piiskopile kuulekusvande andnud ning templirüütlite ordu värve: oma valgetel keepidel veripunast risti ja mõõka kandnudMõõgavendade ordu (vt Fratres militiae Christi Livoniae vapp). Selle rüütliordu asutamise oli heaks kiitnud ja õnnistuse Liivimaa vallutamiseks andnud neile paavst Innocentius III. Vilunud tapjatest ratsasõdalased kohustusid oma mõõgaga kirikut teenima, nagu vasall senjööri. Pärast ränka kaotust Saule lahingus (1236), kus leedulaste ja semgalite käe läbi langes ca pool ordu liikmetest, võttis Mõõgavendade valdused ja kohustused üle Neitsi Maarjale pühendatud  Saksa Ordu ehk Teutooni Ordu (lad. Ordo domus Sanctae Mariae Theutonicorum) Liivimaa haru (1237-1561). Rüütelvendade peakorter koliti praegusele Poola alale Malborki.

Neitsi Maarja oli tema kummardajate – Saksa ordurüütlite –  ühises kujutluses sõjajumalanna, kes kaitses neid vastaste eest, viis lahingus võidule, kinkis ustava teenistuse eest ordule maid, andis patud andeks ja tagas igavese õndsuse paradiisis. Malborki (Marienburgi) linnuse peavärava kohal on Neitsi Maarjat kujutatud esemetega, mis olid vajalikud sõjas: kiivri ja kilbiga. Saksa Ordu – paavstile ustava väesalga – põhivärvide ja logo kõrval lehvis vennaskonna patrooni  sümboolika (vt Neitsi Maarja tunnusvärvidega Saksa Ordu sini-must-valge lipp).
Troonil istuv Neitsi Maarja valitsejannana
Saksa Ordu kaitsepühak Neitsi Maarja troonil istuva valitsejannana


Püha Maarja Saksa Ordu rüütel
Püha Maarja Saksa Ordu rüütel

Sinine värv lipul sümboliseeris (kloostri)vaikust, mõtlust, palvust ja sisemist rahu. Ordusse vastuvõtmisel anti pühalikke tõotusi "Issandale ja õnnistatud Maarjale." Vannet andes sai (kindlus)kloostrist kodu ja kirikust ema. Nii Saksa Ordus kui ka selle katoliikliku rüütliordu Liivimaa harus – Liivi ordus – sümboliseeris must rist (vt Saksa Ordu vapp) vankumatut usku, ristisõda ja valmisolekut anda oma elu kirikut kaitstes ning võimalik, et ka Neitsi Maarja musta aspekti – tulvil pisaraid oma poja risti all leinavat ja kannatavat ema – Mater Dolorosat. Valge värv ordurüütlite vapikilbil, lipul ja keebil sümboliseeris tõde ja (Neitsi Maarja) kõlbelist puhtust, aga ka rüütelvendade õilsat päritolu ja aadliseisust. Munkrüütlid pidid andma kolm tõotust: vaesuse, ihuliku kasinuse ja kuuletumise (omaenda tahtest loobumise) kohta. Kohustus oli palvetada ja teha füüsilist tööd. Ora et labora. Valmis tuli olla ka eneseohverduseks ja märtrisurmaks; munk pidi alati surma meeles pidama. Maisest varast ja omastest tuli lahti öelda. Usulistel põhjustel loobuti abielust ja suguelust: munk ei tohtinud mitte midagi väga tugevasti igatseda peale Issanda Jumala. Ranged ordureeglid ei lubanud munkrüütlitel ühelegi naissoost kristlasele isegi mitte otsa vaadata, aga paganarahva (pms naiste ja tüdrukute) kallal vägivallatsemine keelatud ei olnud. Kohustus oli üksteise järele salaja valvata ning ordumeistrile või kogu konvendile teatada kõigist väärtegudest ja eksimustest, mida neist keegi juhtus tegema. Orduvendade sõjaretked algasid tavaliselt Neitsi Maarja taevaminemise ehk rukkimaarjapäeval (15 august) või Neitsi Maarja sündimise ehk ussimaarjapäeval (8 september). Orduvendade taliretk algas tavaliselt Neitsi Maarja puhastamise ehk küünlamaarjapäeval (2 veebruar). Olgu siinkohal öeldud, et sundristimisele määratud Vana-Liivimaa ei olnud sugugi üks ja ainus Jumalaemale pühitsetud maa: Terra sanctae Mariae ehk Püha Maarjamaa nime all tunti keskajal Saksa Ordule allutatud Preisimaad, kus sinimustvalget sümboolikat kasutati ning Euroopas oli/on mitmeid teisigi Neitsi Maarjale pühendatud maid ja linnu.

Taani kontrolli alla läinud Põhja-Eesti maakondades rõhumine suurenes, kuninga vasallide ahnus põhjustas Jüriöö ülestõusu ning Valdemar IV müüs 1346 aastal oma valdused nelja tonni hõbeda eest Saksa Ordule. Järgmisel, 1347. aastal müüs Saksa Ordu Harju-Viru provintsi 20 000 hõbemarga eest edasi Liivi ordule. Kui Teutooni Ordu Liivimaa harust sai selle maa isand ja käskija, laienes musta ristisümboli kasutamine suuremale osale Eesti alast. 1348. aastal andis paavst Clemens VI palveränduritele loa reisi Palestiinasse asendada reisiga Maarjamaale. Meie esivanemate seas ei soodustanud aga taudid ja näljahädad ning luhtunud ja verre uputatud Jüriöö ülestõus usu süvenemist. Arusaamatus keeles kombetalitused jms lõid pinnase ebauskumuste tekkimisele. Vaevalt jõudis roomakatoliiklus rahva teadvuses juuri ajada, kui äsja omandatud tõdesid raputas 16. sajandil alanud usupuhastus. Reformaatorid viskasid üle parda patukahetsuse ja pühakute kummardamise, nagu ka paavsti ilmeksimatuse ja ülemvõimu (preestritelt võeti ära sakramentide ja pattude andeksandmise monopol), kuid jätsid allaheitlikkuse ning kannatades õndsaks saamise dogmad alles. Kirikud tühjendati kujudest ja piltidest: omamoodi rituaalse aktina lõhuti ja põletati hulgaliselt vana usu sümboleid, sh Neitsi Maarja kujusid ja pilte. Kui varem õpetati, et Jumal võtab kuulda ainult preestrite ja pühakute (eest)palveid, siis uue usu jutlustajad kinnitasid, et inimene tohib Jumala poole pöörduda nüüd otse, ilma pühakute ja preestrite vahenduseta. Luterlik reformatsioon kaotas ka paastunõude, lubades inimestel oma äranägemise järgi liha süüa. Hääbusid nii roomakatoliku kiriku positsiooni ja mõjuvõim kui ka Saksa Ordu Liivimaa haru ning Neitsi Maarja kultus. Pärast aastakümneid kestnud sõjatrummide põrinat läks see maa Rootsi riigi koosseisu (Rootsi kuningriik omandas Eesti- ja Liivimaa alad võitluses Poola ja Taaniga) ning hiljem Vene võimu alla. Jäid Maarjale pühendatud, muistsetele väekohtadele ehitatud arvukad kirikud ja kabelid, ordulinnuste salapärsed varemed, muistendid ja legendid. Vana-Liivimaa muinasaeg, keskaegsete kroonikate tõlked, müstika ja rüütliromantika – vaimude ja viirastuste maailm, millele lisandusid vabamüürlikud ideed ja sümbolid – kõik see pakkus huvi ja meelelahutust 19. sajandi üliõpilastele – tulevastele pastoritele, ajaloolastele, õigus- ja keeleteadlastele, kes võtsid ordurüütlite värvid oma sümboolikal taas kasutusele. 1860. aastate lõpul juhtis Tartu ülikoolis filoloogiat õppinud Jekabs Lautenbachs tähelepanu Liivimaa vanemale riimkroonikale, kus mainitakse Wendeni (Võnnu) sõjasalga puna-valge-punast lippu. Kroonika järgi tulid 1279. aastal Võnnust Riiga üks orduvend ja sada meest: "Nad tulid sinna suursuguselt ühe punast värvi lipuga, mis oli valgega poolitatud." Legend räägib, et lätlaste lipp oli tehtud valge jäära nahast: käänatud keskpaigast kokku ja kastetud verepatta nii, et nahk värvuks servadest punaseks. 13. ja 14. sajandil kasutas puna-valgeid lippe Saksa Ordu; veel 1410. aastal oli Saksa Ordu Austria suurkomtuuril Tannenbergi lahingus horisontaalse valge vöödiga punane lipp. Tartus õppinud lätlastest tudengid hakkasid puna-valge-punast värvikombinatsiooni oma rahvussümboliks pidama ning tõid selle 1870. aastal avalikkuse ette. Peagi valmis ka Tartu ülikoolis õppinud Eesti soost tudengitel Neitsi Maarja värvides oma lipp – sini-must-valge võrdsete horisontaallaidudega trikoloor.  Nii, nagu soomlaste "Kalevala" eeskujul kirjutati eestlastele oma eepos "Kalevipoeg" (Fr. R. Kreutzwaldi kristlikus võtmes saksapärane kangelaseepos trükiti 1862), mis pidi aitama maarahva eneseteadvust turgutada, nii loodi ka rahvusliku ärkamisaegse üliõpilasorganisatsiooni lipule, millest sai EW riigilipp, oma lugu. EÜS-i poiste tellimusel valmis see trikoloor kevadtalvel 1884. Kuus tegutsevat baltisaksa korporatsiooni olid vastu eesti korporatsiooni asutamisele. Kuna Verein studierender Esten (Eesti Üliõpilaste Selts) ei olnud korporatsioonina registreeritud (oma värvid ja lipp ei olnud seltsidele lubatud) ja Tartus kardeti korporantide ekstsesse, õnnistati tudengite sini-must-valge lipp sisse ehk maagiline riitus viidi läbi Jumalaema Neitsi Maarjale pühendatud Otepää kiriku lähedal Maarja koguduse pastoraadis, Pühajärve ääres – suvistepühal ehk Nelipühal, kristliku kiriku sünnipäeval – 04.06.1884. Seejärel lipp peideti paremaid aegu ootama. Tõenäoliselt toodi sini-must-valge trikoloor avalikkuse ette kas 1905.-1907. aasta sotsiaalsete rahutuste ajal või kümme aastat hiljem (vt EÜS vapp ja lipud). EÜS-i liikmed olid Eesti omariikluse käivitajad Konstantin Konik ja Jüri Vilms ning Konstantin Päts soovis EÜS-i liikmeks saada, kuid õigeusklikuna teda vastu ei võetud. Kui Eesti sattus 1918 iseseisva riigina Euroopa kaardile, pakuti kiirustades riigilipuna välja just sini-must-valge korporatsiooni trikoloor: lipp, mille all oli üliõpilaspõlves harjutud laulma ja marssima. 1920. aastal loobus EÜS-st lahku löönud Veljesto, peamiselt humanitaartudengeid koondanud selts, korporatsiooni "härrasharitlaste" värvidest. Olgu siinkohal mainitud, et üliõpilasseltsi(de) eesmärk oli/on suunata kaadripoliitikat: teenindada oma siseringi ja aidata neil elus edasi jõuda. Konventide elik loožide kaudu oli neile avatud tee poliitikasse ja raha juurde. EÜS-i elitaarne, sini-must-valge vennaskond on võimu juures ka praegu.
Mis puutub aga Neitsi Maarja värvisümboolikasse, siis Saksamaal kohtab seda küllaltki tihti. Maarja tunnusvärve kasutavad oma vappidel jm sümboolikal ristisõdijate järeltulijad (vt Jungingenide, Bremenite, Handschuhsheimide ja Buxhoevdenite vapid). Katoliikliku Wittelsbachide Baieri kuningriigi (1806-1918) ning Landesveeri lipuvärvid olid valge-sinine; valge-sinine on Volkswagen AG logo ning Münchenis tegutseva autode, mootor- ja jalgrataste suurtootja BMW logol on juba tuttav kolmevärviline lahendus. Eesti trikolooriga sarnast – sini-valge-musta – lippu kasutati Luxemburgi naabruses Saarimaal aastatel 1920-1935, mil see oli Rahvasteliidu haldusala. 1860. aastal Karlsruhes asutatud üliõpilaskorporatsiooni Baltica-Borussia Danzig trikoloor on peaaegu identne Eesti riigilipuga (vt korp. Baltica-Borussia Danzig vapp ja lipp). Kõnealune korporatsioon tegutseb  ka tänapäeval oma sini-must-valge sümboolika all edasi Lääne-Saksamaal, Bielefeldis  (vt ka Baltica-Borussia Danzig kodulehte või facebooki). Tumesini-must-valget lippu võib näha lehvimas nende korporatsioonihoone fassaadil.
Saksa Ordu lipust inspireeritud kolmevärviline BMW logo
Saksa Ordu lipust inspireeritud kolmevärviline BMW logo
See, et romantismiajastul ja historitsismi perioodil ning ka hiljem võtsid saksa üliõpilased ja ettevõtjad uuesti kasutusele oma esiisade heroilise sümboolika, on arusaadav ja aktsepteeritav: 19. sajandi teine pool oligi katolitsismi ja keskaja pärandi taaselustamise ning selle baasil uute müütide loomise aeg. Arusaamatu ja täiesti sobimatu on aga see, kui vallutajate sümboolikat kopeerib ja kasutab edasi rahvas, kes selle värvikombinatsiooni all oma maast ja vabadusest ilma jäeti!

Samal ajal, kui piiskop Alberti ristisõdijad ja nende abiväed Neitsi Maarja lipu all Eestimaale tungisid, kuulutas paavst Innocentius III välja ristisõja katarite (kr. katharos puhas) elik albilaste vastu. Sealt pärineb ka ütlus: "Tapke nad kõik, küll Jumal omad ära tunneb." Ristiretkedega kaasnes ulatuslik ja jõhker sõjategevus. Üle 30-ne aasta kestnud, hooti erakordselt julmas sõjas, hävitati Euroopa keskaja õitsvaim kultuur Lõuna-Prantsusmaal: hukkus üle miljoni elaniku; Eesti maakonnad rüüstati, mehed, kes vastu hakkasid tapeti ning naised-lapsed viidi koos kariloomade jm röövitud varaga kaasa. Ristisõda oli maata rüütlivõsudele jt seikusteotsijatele, aadlisoost endistele teeröövlitele ja piraatidele, varastele, marodööridele ja mõrtsukatele, vandemurdjatele, paadunud võlgnikele ja mänguritele suur võimalus ja väljakutse. Rooma ülempreester, kes nimetas end kuningate kuningaks ja valitsejate valitsejaks, andis kriminaalsele kontingendile, kes Lääne-Euroopas tüli tekitas, võimaluse alustada ab integro n-ö puhtalt lehelt, lubades kiriku kaitset ka nende maha jäänud varale. Läänemere idakaldale tunginud saksa-taani-rootsi ülikud ja kaupmehed tegelesid paavstiusu levitamise ja kaitsmise varjus plaanipärase maadevallutusega. Kroonik Lüübeki Arnoldi sõnul oli see "paganate" asuala põldudelt viljakas, rohurikaste karjamaadega, jõgedega niisutatud, samuti piisavalt kalarikas ja metsane. Pärast väiksemaid ja suuremaid kisklemisi jaotati kogu maa neljaks Vana-Liivimaa suurlääniks. Vallutatud Põhja-Eesti maakondadest moodustati Eestimaa elik eestlaste hertsogkond (Dux Estonum) – Taani kuninga personaalvaldus. Endisest Ugandi maakonnast sai Tartu piiskopkond, Läänemaast ja Saaremaaast Saare-Lääne piiskopkond ning Sakala ja Järvamaa koos mitme teise väiksema maakonnaga läksid Mõõgavendadele, hiljem Liivi ordule. Taani kuninga, piiskoppide ja ordu vasallidest  peamiselt Saksa alamaadlist – kujunes sundristitud Vana-Liivimaal valitsev klass. Eestlaste kohta hakati kasutama väljendit Undeutsch. "Mittesakslasi", kellest paljud pidasid kinni oma muistsest usundist, kohustati käima kihelkonna kirikus missal ning nad ei tohtinud surmanuhtluse ähvardusel keelduda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta. Uued isandad  suhtusid maarahvasse põlglikult, tõrjuvalt, vaenulikult ja jõhkralt, varjamatu üleolekuga. "Nii maal kui linnas valitsesid nüüd "ausatest saksa vanematest sündinud", kõik teised olid "mittesakslased" ja juba seeläbi halvemad, madalamad," kirjutab Andres Adamson. "Talupojad süüdistasid isandaid, aadlit ja sakslasi üldse igal pool, neid osatavat küll koorida, nülgida ja piinata, kui aga neid kaitsta ja hoida on vaja, siis polevat kedagi olemas," kirjutab kroonik Johann Renner. Liivimaalaste lootus Saksa keisrilt moskoviitide vastu abi saada ei täitunud. 16. ja 17. sajandil põletati nõidadena küla tervendajaid, ruunimeistreid, lausujaid ja tarku. Rootsi riik püüdis vallutatud alalt võimalikult suurt sissetulekut saada; toimus talurahva lõplik pärisorjastamine.  "Talupojad tasuvad oma isandatele suurt maksu, nii, et ma ei tea, kas leidub kusagil mõni paik, kus külamehed aastast aastasse isandale rohkem maksaksid kui Liivimaal, nii viljaga kui ka teotööga," kirjutab kroonik Dionysius Fabricius. Sajandeid kestis rahvuslik rõhumine, sunnismaisus ja pärisorjus. Talupoegi alandati peaaegu looma tasemele: Eesti maarahvast nagu Musta mandri elanikke võis osta, turul müüa, kinkida, ümber asustada, kaardimängus panuseks panna ja vahetada nt jahikoerte vastu ning talunaisi pandi mõisniku koerakutsikaid imetama. Maarjamaal, mida valitses baltisaksa aadel koostöös sakslastest pastoritega, kehtis Ius primae noctis ning mõisnike-vabahärrade suhtumise põlisrahvasse võttis kokku ütlus: „Der Mensch fängt erst mit den Baron an.“
Saksa ordurüülite sõjajumalanna Neitsi Maarja
Saksa ordurüülite sõjajumalanna Neitsi Maarja kiivri ja kilbiga
(„Inimene algab parunist.“) Eriõigustega rüütelkonnad valitsesid – Venemaa keisririigi ja kiriku toel – Eesti- ja Liivimaad kuni 20. sajandi alguseni. Hjalmar Mäe kirjutab, et sotsiaalselt moodustasid baltisakslased ülemkihi, kellele eesti rahvas oli allutatud alamkihina. Heim ins Reich käigus ütles üks ümberasustatud baltisakslane Kesk-Poola nn Warthegau asehaldurile Arthur Greiserile: "Meie baltlased, oleme härrasrahvas, valitsejate kiht." Saksamaa ja Rahvasteliidu (ÜRO eelkäija) survel maksis Eesti Wabariik mõisnikele sundvõõrandatud maa eest  kompensatsiooni ning baltisakslaste järglastele varade tagastamine Eesti Vabariigis kütab kirgi veel praegugi. Olgu siinkohal öeldud, et Eesti suurerastamise elik privatiseerimise mudeli panid kokku ja seda juhtisid sakslased Herbert B. Schmidt jt. Tänase Eesti sõnavarast on ligi 23% keskalamsaksa ja ülemsaksa laenud, üle on võetud sakslaste kombed, maitsed, moed ja suhtumised ning kasutatakse suures osas Saksa õigust; meie presidendi institutsioon on paika pandud Saksamaa ja Austria järgi. Eesti rahvuspuuks valitud tamm on Saksa rahvuspuu, samuti on Eesti rahvuslilleks ning EKRE tunnusmärgiks valitud rukkilill tegelikult Saksamaa ja Preisimaa sümbol ning suitsupääsuke on olnud ka põhjasakslaste ja austerlaste rahvuslind. Kas ihalus vallutajate sümboolika järele ei näita sõltuvussuhet, ega viita Stockholmi sündroomile, ei näita, et otsitakse isandat ja ei osata ise oma eluga toime tulla? Kas ei ole takistuseks "mäeküla piimameeste" orjaveri ja orja meel, mis ei lase sakste kopeerimisest ja muust raskest pärandist loobuda? Trendikas on ju omada mõisahoon(eid)t ja vappi: baltisaksa aadlivappide eeskujul on tellitud endale sarnane sümboolika. "Ühine ajalugu rikastab." Hoopis teistsugusel seisukohal on tervendaja ja teadjanaine Mai-Agate Väljataga. Tema sõnul on need, kes praegu mõisaid korda teevad ja uuesti kasutusele võtavad põhiliselt endised mõisnikud. "Nemad said mõisad talupoegade raske töö, valu ja vaevaga ja nemad peavad selle nüüd tagasi maksma ehk tagasi tegema ehk harmooniasse viima ja nendel peab olema vahendeid, et mõis üles ehitada, korda teha ja Eestimaale tagasi anda, panna uuesti seda maad teenima. See ongi karma ja sa ei pääse sellest."

Tule ja mõõga misjoniga ning sellele järgnenud vaimse ja füüsilise allasurumisega püüdsid vallutajad murda rahva uskumusi ja tahet. Paljuski see ka õnnestus. "Kui inimene on kaua olnud riigi, religiooni, ideoloogia või ükskõik millise "kõrgemalt juhitud" struktuuri mõju all, kaotab ta mitte ainult välise, vaid ka sisemise vabaduse," selgitab Inga Raitar. Võõraste kummardamine, nagu ka ordu korporatiivne vaim kestab edasi. Sakslased ei suutnud 80 aastat tagasi ning ei suuda ka praegu Eestile kaitset pakkuda. Äärmiselt enesekeskse kindrali Johan Laidoneri sõnul 700 aastast orjapõlve ei olnud, oli okupatsioon ning orduriik oli eestlaste ja sakslaste ühisüritus. Kindralihärra jätab ütlemata, et selles orduriigis rügas eestlane põllul ja sai ihunuhtlust, aga sakslane nautis hüvesid. Kompensatsiooni nõuet ajalooliste väärtegude eest pole julgetud esitada. 70 Eestist julgemat riiki on Saksamaale arve esitanud ja neile on ka makstud. Ekspresident Toomas Hendrik Ilves nimetas Eestit keskajas kinni olevaks ning president Kersti Kaljulaid soovis, et tuleksime keskajast tagasi. LHV panga asutaja Rain Lõhmuse sõnul tegeletakse feodalismi tagasitoomisega; piiratakse vabadusi läbi reguletsioonide ja feodaalide poolt (kes näevad ühiskonda oma pärusomandina) võetakse erasektorilt ümber jagamiseks järjest rohkem. Sümboolika järgi ongi Eesti kiriku- või orduriik, jäänuk keskajast nagu Vatikan. Püha Peetruse võtmete ja paavsti tiaara asemel on Eesti lipul Saksa Ordu kaitsepühaku  tunnusvärvid sinine, must ja valge. Ei tohi unustada, et kõnealune sümboolika toetas/teenis Neitsi Maarja kultust, ristisõda ja maadevallutust ning pärineb ajast, mil valitses katoliku kirik; kui usuti, et taevassepürgivate kirikute ehitamine toob Maale lähemale Jumala riigi – Uue Jeruusalemma jms, et Päike tiirleb ümber Maa ning unuversumi sümboliks oli katedraal. Usk (nagu ka vaktsineerimine) on väga isiklik küsimus, seda ei tohi peale sundida. Usk ei tähenda ainult pimedat kuuletumist preestritele-poliitikutele ja nende kristlik-sotsialistlike dogmade järgimist, vaid usk on ka pidev vaimne kasvamine, areng ja muutumine; uute teadmiste ja veendumuste najal kerkivad uued küsimused ja kui mõni saabki vastuse, tõusevad järgmised ja järgmised küsimused ning lõpuks märkad, et teekond on veel pikk. Võib kuluda palju-palju aastaid, vahel ka terve elu, enne kui usuline igatsus kujuneb kaljukindlaks ja vaieldamatuks veendumuseks. Usk peab saama kasvada omasoodu, sellele võib vaid kaasa aidata. Samas ei ole usk tõde: isegi kui sa midagi väga usud, on see ainult uskumine, ega tähenda veel tõelist teadmist. Tõel ei ole midagi pistmist sellega, kui paljud inimesed sellesse usuvad. Usk on meeleseisund ja ilma armastuseta teeb see inimese fanaatikuks. Olgu siinkohal öeldud, et ateism – veendunud (neo)marksistide,  (uus)kommunistide ja sotsialistide religioon – on samuti üks uskumise vorme; nemad usuvad, et meie elu on seotud üksnes ajutalitusega ning, et pärast surma inimene lakkab olemast: post mortem nihil est (pärast surma ei ole midagi). Vasakliberaalid tahavad kõike juhtida ja kõiki käsutada, nemad usuvad, et ainus õige suund on vasakule (Great Reset - Suur Lähtestamine). Olgu siinkohal öeldud, et poliitikute-globalistide emotsionaalne jutt kliimasoojenemisest ja rohepöördest on paljuski oma taskute täitmiseks välja mõeldud vale ja kopsakaid toetussummasid ahnitsev pettus. Globalism ja satanism on rohmakate materialistide religioon. "Globalismi olemus on satanism ja satanismi tuum on globalistlik," selgitab Carlo Maria Vigano. Globalistid üritavad satanistide kombel oma ego võimalikult palju välja arendada. Ikka mina. Mina. Mina. Mina ütlen, mina teen, mina tean kõike kõige paremini. Religiooni mõju all nähakse sageli seda, mida tahetakse näha, sh nägemispetteid. Millessegi uskumine tähendab ka seda, et puudub soov teada saada. Uskujatel arukust vaja ei ole ning oma vaadete levitamisel ei häiri neid ükski fakt. Tõe – eksistentsiaalse kogemuse –  otsingul klammerduvad kristlased –  katoliiklased, luterlased jmt oma uskumuste külge, aga kahtlus jääb neil sügaval sisimas alles. Tõeni ei ole võimalik jõuda usudogmadest lähtudes. Kas pole tõde see, et kõik, mis sureb, sünnib järgmises olemasolu tsüklis uuesti? Piiblist on eemaldatud viited reinkarnatsioonile ning taassünniteooria asendatud ideega ühest ja ainukesest elust. Kas pole nii, et inimene on igavikuline ja jumalik olend, kes järjest täiustub ja seob end keerukamate eluvormidega, et tema elu on pidev ja piirideta teekond, otsing ja palveränd, et see on lõputa lugu? Antiikfilosoof ja matemaatik Pythagoras on öelnud, et hing liigub oma vältimatus ringis, mähkudes omasoodu kord ühte, kord teise elusse. Ühel  või teisel kujul ongi elu igavene. Sünd, kasvamine, küpsus, surm ja taassünd on üksteisele järgnevad elufaasid, ühest kvaliteedist teise üleminekud. Kas pole nii, et keha on vaid olemise ajutine kuju, et kõik jätkub ja kõik on liikumises ning kõik on osalised igavese tagasituleku müsteeriumis? Omnia mutantur, nihil interit (Kõik muutub, midagi ei kao). Kiriku õpetuse järgi asuvad jumal ja taevas kusagil kaugel eemal ning sinna jõudmiseks on vaja päästjat, messiast, püha raamatut ja preestreid. "Nad hoiavad sinu pilgu kaugesse tulevikku keskendununa. Ja sel moel libiseb sul elu käest... ja mis tuleb, pole ei jumal ega taevas, vaid surm," selgitab  Osho. India päritolu müstiku ja filosoofi sõnul ei asu taevariik ja Eedeni aed kusagil väljaspool. "Vaata sissepoole! Saladus on sinu sees," ütleb ka Hiina budistlik õpetaja Hui Neng. Jumal on peitnud end inimese sisse: otsitav peitub otsijas – mikrokosmose sügavuses. Osho: "Jumal ei asu kusagil üleval taevas. Ta on siin ja praegu – puudes, kivides, sinus, minus, kõiges... Loodus ise on meie religioon ja ühegi teise religiooni järele ei ole vajadust." Osho sõnul ei ole organiseeritud religioon muud, kui varjatud poliitika, ulatuslik ärakasutamine preesterkonna poolt. Kui inimesi pidevalt (müütide ja valedega) hirmutada, kaotavad nad võime kriitiliselt mõelda. Kirikut pole kungi huvitanud inimeste muutmine, vaid nende orjastamine ja nende üle valitsemine. Kirik on pidanud inimese hinge enda omandiks. Inimene elab Maa peal suhteliselt lühikest aega, vahel ta libastub, on kogenematu ja  eksib, teeb vigu, ei saa alati keerulistes olukordades hakkama ja selle ainsa, vahel hädise soorituse põhjal, määratakse tema saatus igaveseks!?  Sajandeid on preestrid ja poliitikud kasutanud hirmu relvana:  usklikke veendi, et nad on patused ja sisendati neisse hirmu. Neile õpetati, et lunastus toimub ainult kannatuste läbi ning pandi inimesed end süüdi tundma, et nende üle valitseda. Kirik õpetab, et inimkond on patune juba Aadama ja Eeva (semiidi keeltes tähendab "Eeva" madu või emast madu) pattulangemisest alates, et elu algab pärispatuga ja jätkub hädaorus –  on karistus ja kannatus ning, et maine elu on vaid tähtsusetu episood ja sissejuhatus millelegi pikemale ja suuremale – igavesele elule. Inimene sureb ja maetakse, aga ülestõusmine, kui inimene luuakse uueks tervikuks, toimub kunagi määramatus tulevikus. Jeesus lamas hauas vaid paar päeva, kuid inimene jääb sinna sajanditeks, võib-olla tuhandeteks aastateks, ilma, et midagi juhtuks peale lagunemise. Laozi ütleb, et keha häving pole hukk... töö on tehtud... naased lättesse... ongi rahu. Kui Jeesus oleks tulnud ristilt maha või astunud pilvedelt alla, oleksid kõik kahtlused hajunud ja juudid pidanuks tunnistama, et tema on Messias. Israeliidid teda vastu ei võtnud ja ootavad siiani päästjat. Kirik õpetab, et ainult Maarja jäi ilma esivanemate patust ja viidi pärast surma taevasse ning manitseb, et Maarja neitsilikkuses ei tohi kahelda. "Keegi meist ei või sündida neitsist, kuid igaüks võib õppida elama nagu Buddha," kirjutab David Pond. Olgu vahemärkusena öeldud, et just sellised fopaad, lapsused  ja valed kiriku õpetuses, mida siinkohal ja ka järgnevalt kirjeldatakse, tegid võimalikuks usu aluste ründamise ja usu üle irvitamise, algul hereetikute ning hiljem marksistide ja leninlaste poolt. Nii nagu paavsti kuuria mõtles välja Constantinuse kingituse, purgatooriumi, indulgentsid jms, on ka Uue Testamendi Jeesus sadu aastaid hiljem loodud lunastaja koondkuju. Aastatel 26-36, kui Pontius Pilatus oli Juudamaa prefekt, tegutses seal vähemalt 300 apokalüptilist rändjutlustajat, kes kõik kuulutasid jumalariigi tulekut ja nimetasid end lunastajaks. Kuna Jeesus(ed) oma õpetust kirja ei pannud, oli ja on kõik järgnev tõlgendamine – jüngrite, akolüütide ja proselüütide ülestähendustest apostel Pauluse kirjatöödeni jne. Alles Pauluse ristilöömiskultus tegi agitaatori(te) hukkamisest püha ohverduse, mis pidi päästma tulevased inimpõlved. Paulus keelas ära vereohvrid, sest tema arvates oli Kristus kogu inimkonna eest ülima ohvri juba toonud. Samuti oli surm Kristuse ülestõusmise läbi ära võidetud ja igavene elu tehtud võimlikuks  kõigile, kes vaid temasse usuvad; ka taevasseminek oli Pauluse hilisem lisandus. "Uskuge ja te saate päästetud," õpetab kirik. Osho sõnul on uskumine preestrite ja poliitikute huvides: kogu nende äri põhineb uskumisel. "Preester tahab valitseda sinu hinge ja poliitik tahab valitseda sinu keha." Kõik on juba ära otsustatud ja ette kirjutatud: kõik on valmis tehtud ja sina pead vaid uskuma, mida need "vääramatud autoriteedid" sulle räägivad. Eurooplastele sisendatakse pidevalt süü- ja võlatunnet nii immigrantide kui ka looduse suhtes. Vasakaktivistid teevad mastaapset ajupesu, et inimesed lõpetaksid oma peaga mõtlemise ja muutuksid ideoloogiliselt lammasteks: annaksid oma õigused ja võimu enda üle (totaalsele) riigile. Sõltumatu ja mõtlev inimene on neile ohtlik. "See kõik on kontrolli, totalitaarse ja pöördumatu kontrolli pärast ja sellele ollakse väga lähedal," hoiatab dr Michael Yeadon. Inimkonna suurtest õpetajatest ei ole keegi olnud misjonär, keegi neist pole püüdnud kedagi päästa ja pöörata. Tundub, et Jeesusele omistatud ütlused "Käige minu järel ja uskuge minusse... Mina olen teie karjane ja teie olete minu lambad" elik "Järgnege mulle, mina olen oodatud prohvet ja päästja, keda Mooses teile lubas. Mina päästan teid" ning "Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad" (Mt 28:19) on lisatud hiljem, et õigustada (risti)sõdu ja misjonitegevust.  Kas Maarja palub patuste eest ja Jeesus lunastab, annab neile tema eestkoste pärast andeks? Kui Jeesus kannatas meie eest ja tema kannatused olid meie lunastus, miks siis inimkond endiselt kannatab ja kannatab veel rohkem kui varem?  Naatsareti Jeesuse pääsemisest liigub legende: kas ta ei surnudki ristil, vaid raviti terveks ja saabus koos Maarja Magdaleenaga Indiasse ning elas ja suri Kashmiris? Lapsik ja rumal on uskuda, et keegi teine meid päästab. Jumal(ad) ei tee meie eest midagi ära; ammugi ei tee kõrgem(ad) jõud midagi sellist, mida me ise ette ei võta. Keegi ei tee meid õndsaks. Vanasõna ütleb: "Jumal aitab neid, kes end ise aitavad." Tõe peab igaüks ise avastama, keegi ei saa seda anda. Tõde ei saa kinkida ega ühelt inimeselt teisele üle kanda. Rääkida võib vaid omaenese tõest ning ka see on iga päev erinev. Või on kõik pelgalt kujutlus, õpetatud rumalus ja petujutt? Kristlasel oli keelatud elada ainult iseendale, ta pidi jagama. Katoliku kirik õpetas, et Jumalale ei meeldi rikkad, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb. Selleks, et rikkur põrgusse ei satuks (antiikaegse uskumuse kohaselt oli Tartaros/Hades piinapaik ja pime koht maa all; kuradit elik kuradeid ning paradiisi mõistet kreeklased ja roomlased ei tundnud), tuli tal jagada vaestele armuande, osta indulgentse elik annetada/pärandada osa oma varast kirikule. Võimalik, et kirik on teadlikult valedele rajatud. Pole olemas rääkivat madu Eedeni aias, nagu ka Piiblis kirjeldatud unelmate taevast ja viirastuslikku põrgut, millega usklikke hirmutatakse: mõlemad on usust sündinud illusioonid. "Sõna "saatan" tuleb sanskritikeelsest sõnast, mis tähendab "jumalik".  Sõna "jumalik" tuleb samast tüvest... saatan ja jumal on ühe ja sama energia erinevad näod – neid pole kaks," selgitab Osho. "Mõnikord tuleb ta saatanana ja mõnikord jumalana." Osho sõnul tähendab Jumal eksistentsi, on impersonaalne ja määratlematu. Jumal ei ole isik, me ei näe teda, võime ainult tajuda. Universaalne kõrgem jõud on kohal kogu aeg; avaldub lõpmatult mitmekesistes eluvormides, tegutseb ja elab kõiges ning elu lätte ja ülima intellektiga suudab inimene ise otse, ilma vahendajateta ühendust saada. Tegelikult on see ühendus sisetunde, sisemise teadvuse elik südamehäälena, – Gottfried Wilhelm Leibnitz nimetas intuitsiooni kõige täiuslikumaks teadvuseks, – alati olemas, ainult paljud seda ei tunneta. "Ärge kuulake, mida teised ütlevad. Kuulake ennast, kuulake oma sisetunnet," õpetab Osho. Kui keegi piiratud indiviid teid sealjuures häbistab ja hukka mõistab, ärge tehke väljagi. Häbistamine inimeste poolt on kui tuul: täna mõistavad hukka, homme ülistavad. Jean-Paul Sartre on tabavalt öelnud, et põrgu on teised inimesed. Valgustatuks ei saada kambas ja teiste nõuandeid kuulates. Ka usuisa Martin Luther ütleb, et iga inimene võib omal viisil õndsaks saada. Tähtis pole tihe kommunikatsioon, suur ühiskondlik aktiivsus, kavalus, teesklemine  ja enese eksponeerimine, vaid kontemplatsioon, iseenda mõistmine, oma tee leidmine ja iseendaks jäämine. Elu avaldab oma saladused ja hinge saad tundma alles siis, kui oled vaikselt ja rahulikult. Jumal räägib sinuga vaikuses. Paraku on võõrandunud inimene vaikuse unustanud.

Suletud, elitaarsete vennaskondade sümboolika ei sobi Eesti riigile. Meie riigivapp on laenatud Taani vallutajatelt ja Eestimaa rüütelkonnalt ning lipp korporantidelt. Ilmalik riik ja privilegeeritud (aadli)korporatsioon ei ole sünonüümid, aga vastavalt kehtivatele universaalseadustele tõmbab sarnane alati sarnast, tõmbab ligi omasuguseid. Ja see kõik aina kordub ja kordub: valitsev tudengimentaliteet ja kambakultuur, ringkaitseline nomenklatuur ja parteilised toiduahelad sõltuvuse tekitamiseks, nagu ka fanaatilise, välismaalasi kummardava eliidi ja pseudoaristokraatia veendumus: meil on võim ja meie teeme, mis tahame: ilma põhjalike analüüsideta ja üldsusega läbi arutamata ning aruandluskohustuseta, sest me oleme nii otsustanud. Teised ei või, aga meile on kõik lubatud. Meie teame, kuidas asjad käivad, mis on õige ja mis on vale, meie oleme eksimatud; ainult meie teame, kuidas riiki juhtida ja kodanikke kasvatada, milliseid õigusi ja vabadusi neile lubada ning milliseid piiranguid kehtestada, sest meie teame kõike paremini kui inimesed ise. Kõnealune sümboolika ei teeni üldsuse, vaid uue nomenklatuuri ja privilegeeritud klassi huve. EV põhiseaduse § 40 järgi meil riigikirikut ei ole – vaba riik on kirikust vaba. On kodanike vabatahtlik tegevus ning valitsus(t)el ja parlamendi erakondadel pole kohustust kirikut toetada, ometi tehakse seda heldelt. Niigi üle Eesti "magusates" kohtades vara omavale ning aktiivselt kinnisvaraäris osalevale EELK-le (tegutseb OÜ Kiriku Varahaldus kaudu) kingiti Tallinnas kümneid tuhandeid maksumaksjate raha neelanud, (üli)suure kultuuri- ja kinnisvaraväärtusega Toomkirik ning kompenseeriti miljonite eurodega Niguliste muuseum-kontserdisaal. Ristiusu jumalat esindav maagia- ja rituaalimeistrite ühendus saab võrreldes teiste usuorganisatsioonidega suuri eeliseid ja tähelepanu. Riigipühad, mida Eestis tähistatakse, on suures osas (luteri) kiriku pühad. EELK korraldas jumalateenistusi presidentide ametisse astumise järel, luterlikke palvetalitlusi kaitseväe paraadidel ning riigikogu istungit alustades. Eesti parlamendi kodukorra seaduses sätestati kord, et riigikogulaste töönädal peab algama palvetunniga. Palvetunni juurdumisel oleks see kohustus laienenud kõikvõimalikele riigiasutustele, koolidele ja lasteaedadele. Aastaid panid Kaitseväe kaplanid sini-must-valge sümboolikaga pärgi pronkssõdurit ümbritseva nelgivaiba sisse ning 28.07.2018 asetasid nad Sinimägedes Vene poolel võidelnud sõdurite mälestusmärgile, –  Eestit okupeerima tulnud Punaarmee võitlejatele, – pärja leinalindiga "Eesti rahvas mälestab." Korporatiivsus on kasvanud, ühiskond järjest rohkem sulgunud ning mõistmatus süvenenud. Vaimult väikesed on harjunud ülaltpoolt kindlaksmääratud, neile juba tuttava märgisüsteemiga. Kõik seisukohad, mis sellega kokku ei lange, mis ei ole nn arvamusliidrite poolt heaks kiidetud, vihastavad ja hirmutavad neid. Joondutakse edevate telenägude ja poliitiliselt (üle)laetud ajakirjanike, vähemusaktivistide, ennast näidata ihkavate trikitajate, imitaatorite ja veiderdajate, eksatleetide ja eksmodellide ning moosekantide –  ülimalt enesekindlate ja kõrgendatud tähelepanuvajadusega (sageli neomarksistlike ja uuskommunistlike) juhtide ja õpetajate järgi, kes ihkavad võimu ja tahavad, et neid imetletakse; kes tormavad hasartselt, rumala agarusega midagi tegema, hakkavad käsutama ja kõigile nõu andma; nemad teavad, kuidas maailm peab välja nägema. Need, kes ei ole rahul iseendaga, kelle elus puudub sügavam sisu ja identiteet, hakkavad Supermani kombel planeeti päästma ja maailma parandama. Nad püüavad kõike muuta, aga ei jää tehtuga kunagi  rahule: ikka ja alati on neil midagi puudu. Kui muutmist ei alustata endast, vaid teistest, – teisi aga muuta ei ole võimalik, – produtseeritakse järjest uusi konflikte, tekitatakse ainult probleeme juurde.   Kõigepealt tuleb muuta iseennast, teha ennast korda ja siis muutub ka maailm. "Ära järgi teisi, ära matki, sest matkimine, järgimine loob rumalust," hoiatab Osho. "Elada teiste järgi tähendab elada matkimiselu." Kedagi jäljendades kaotad oma mina ja sinust saab kellegi teise kehv koopia. "Ligi 30 aastat on Eestis jäljendatud teisi, oma mõtlemist kõrvale heites," kirjutab PhD, pedagoog-metoodik Peep Leppik. Haigusi saab ravida, kui teatakse nende põhjuseid. Suutmata või tahtmata näha põhjuste seas ka sümboolikast tingitut, jäädaksegi tegelema tagajärgede likvideerimisega ning sarnane käitumismuster järjest kordub ja kordub. Laenatud sõjasümboolika kasutamine – võõraste sulgedega ehtimine – pole suurendanud üldist õnne ega edendanud rahu. Vastupidi, tõmbab ligi raskeid ja keerulisi olukordi ning takistab heade võimaluste teket, justkui saaksime osa ka nende karmast, kelle sümboolikat me matkime. Ise võõra võimu all elades pole eestlased saanud kedagi okupeerida ega koloniaalselt rõhuda: halva karma puudumine annab meile võimaluse. Iseasi on see, kas me oskame ja suudame seda võimalust kasutada. 19. sajandi saksakeelsete tudengite, paremale elujärjele pürgivate, alles oma rahvusliku identiteedi otsinguil noorte meeste, et mitte öelda "kadakate" uuskeskaegsesse elik hilis-biidermeier sümboolikasse ei tasu küll klammerduda ja sellest kümne küünega kinni hoida – see lipp ei ole oma!   Eesti trikoloori värve püütakse tõlgendada ka läbi heraldika: Taani kuninga, Eestimaa rüütelkonna ja Eestimaa kubermangu vapil on leopardide/lõvide värvus sinine, Saksa Ordu ja Liivi ordu vapil on must rist ning Liivimaa vapil on hõbedane greif (vt Liivimaa sümbol). Sini-must-valge lipu värvide tähendust üritatakse seostada Eesti ilmastiku ja loodusega, etnose iseloomu ja aadetega. Samas ka rahvariiete enamlevinud värvitoonidega, sünge ja piinava minevikuga. Kõik need põhjendused on otsitud, et varjata lipu tegelikku päritolu ja eesmärki.



VENE IMPEERIUMI TRIKOLOOR

Järgnevalt Vene impeeriumi ehk Venemaa keisririigi trikoloorist. Selle väljatöötaja Peeter I – impeeriumi looja – võttis eeskuju 16. sajandi Hollandi lipust, mis on inspireerinud pea kõiki Euroopa trikoloore. Osalt meresõidu kaalutlustel on Oranje Wilhelmi oranž asendatud punasega ning muudetud on lipu värvilaidude paigutust. Punane on võimu ja mässu värv – kirg, veri ja võitlus ning õigeusu kiriku tähtsaima sündmuse – Ülestõusmispühade – teenistusriided ja katted Vene kirikus on enamjaolt punased. Horisontaallaidudega valge-sini-punast trikoloori kasutasid tsaaririigi kaubalaevad. Vene lipp levis koos impeeriumi kasvuga: 1848. aastal kuulutati selle värvid kõigile slaavlastele ühisteks. Hulk Ida-Euroopa rahvaid: tšehhid, slovakid, sloveenid, horvaadid ja serblased on võtnud Vene värvid üle oma riigilippudele. Aastatel 1858-1883 oli Venemaa keisririigi lipp Romanovite dünastia värvides must-oranž-valge. Aleksander III valitsemisajal (1881-1894), kui algas venestamine ja õigeusu pealesurumine, tõsteti valge-sini-punane Vene riigi- ja rahvusvärvideks. Impeeriumi lipp võeti Venemaal uuesti kasutusele pärast NSVL lagunemist. Tsaari-Venemaa trikolooride kujundust ja värve on järgitud ka sini-must-valgel korporatsiooni lipul, millest sai Eesti riigilipp.

                                                               Venemaa keisririigi ehk Vene impeeriumi trikoloorid

Infosõjas, mida Venemaa peab EL vastu, kujutatakse meid vasall- või teenerriigina, NATO marionetina, mitte suveräänse partnerina. Jätkuvalt eitatakse okupatsioone ning Venemaa ei tunnista õigusjärgse EV eksistentsi. Pärast taasiseseisvumist pole toimunud Vene presidendi elik peaministri visiiti Eestisse; tänaseni on väljaehitamata piir ja sõlmimata piirileping, tagastamata 1940. aastal röövitud presidendi ametiraha,  Venemaale viidud raamatukogud, arhiivid jm varad. Moskva propaganda kohaselt on Eesti muutunud Venemaa suhtes üheks kõige vaenulikumaks riigiks. Paljudele nõukaajal Eestisse tulvanud "kultuuritoojatele" ja nende järeltulijatele on sini-must-valge trikoloor vihatud kodanluse ja kodanlike natsionalistide, valgekaartlaste, bandiitide ja fašistide sümbol; nende sümbol, kes Vene propagandasaadetes suure Ameerika selja tagant vastikult klähvivad, valmis hammastega säärde kargama. Venekeelsete sisserändajate seas, kes on püsimatud ja kel on tarvidus nomaadide kombel kuhugi liikuda, kes elavad illusoorsetes legendides ja toetavad president Putinit, leidub ka neid, kes usuvad, et Eesti kavatseb kohe-kohe Venemaale kallale tungida. Kremli propaganda kohaselt on siin elavate venekeelsete inimeste elu raske: nad on tõrjutud, neid ei tunnustata. Levitatakse vaadet, et äraostetav, põhimõteteta, hüsteeriline, nõrk ja lapsik Lääs põlgab ja vihkab Venemaad, ei austa vene rahvast ning soovib talle halba; et Eestis toimub venekeelse elanikkonna diskrimineerimine, inimõiguste rikkumine jms. Briti valitsuse tellitud uuringu kohaselt peetakse Balti riikide arvukat venekeelset vähemust (nt okupatsiooniajal toodi Eestisse ca 300 000 inimest) plahvatusohtlikuks, s.t plahvatusohtlikuks materjaliks kõikvõimalike provokatsioonide, siseriiklike relvakonfliktide jm rahutuste ajal. 26.04.2007 korraldasid ENSV-s kanda kinnitanud punaarmeelaste järeltulijad Tallinnas kristallöö. Lääne-Euroopas ei teata või ei taheta teada, et Eestis on immigrantide osakaal väga suur. Siin pole "ühtsusele", "avatusele", "kõigesallivusele" ja "mitmekesisusele" enam ruumi. Lõimumine ei ole läinud hästi. Vene mõju ja sovetlik mentaliteet on järjest kasvanud. Idanaaber teatas, et Tartu rahuleping ei kehti. Vladimir Žirinovski õhutas sõjameeleolu ettepanekuga kehtestada tsaariaegsed piirid ning Vladimir Putin tõestas (Gruusia ja Ukraina näitel), et tema jaoks ei ole piirid ega riikide territooriumid see, mis loeb. Taaskasutusse on võetud väljendid internatsionaalsest, vennalikust abist ja kaasmaalaste kaitsest ning levitatakse loosungit "Võime korrata!". Senikaua, kuni eksisteerib (ükskõik missugusel kujul) Vene impeerium ja valitseb suurriiklik mõtlemine imperialistlik poliitika, kuni Venemaa pole oma totalitaarset minevikku ümber hinnanud, püsib ka oht jääda idanaabri rünnaku alla. NATO väeüksuste lisandumisel võib ettearvamatu, agressiivne, ühtne ja jagamatu Venemaa järsku tunda end nii alandatuna, ohustatuna, nurka surutuna elik ümber piiratuna, et tekib vastupandamatu tahtmine Läänele koht kätte näidata. Ajalugu on näidanud, et äärmusvasakpoolsed – sotsialistid-revolutsionäärid ja kommunistid majandada ja valitseda ei oska, aga nõuavad võimu, hirmutavad ja otsivad vaenlase kuju ning tahavad teiste kulul hästi elada. Loodetavasti ei kasuta Venemaa tuumarelva. Grigori Rasputini kombel küsides: kui mitu Kolgatat peame me veel läbi tegema? Lenini kaasvõitleja, "kõikide rahvaste isa" Jossif Stalini plaan oli tõmmata kapitalistlikud lääneriigid suurkonfliki, vallutada nõrgestatud Euroopa ja maailmarevolutsiooni teostades sõda võidukalt lõpetada ning Stalinit imetlev, nõukogude impeeriumi taastamisest unistav Putin ja tema kindralid harjutavad suurõppustel Zapad sõjategevust Teravmägedest Krimmini. Kas ei toimu praegu Vol. 2?

Sini-must-valge on sisuliselt leinalipp: selle sümboolika all kehtestati 1934. aastal diktatuur. Kitsendati isikuvabadusi ja piirati ajakirjandusvabadust ning kehtestati ühepartei süsteem, mis kandis nime Isamaaliit. Põhiseadust rikkudes suruti parlament vaikivasse olekusse. 1939-1940 toimus vaikne, ebaväärikas orjusesse alistumine, riigi kaitseks ei tehtud ainsatki lasku ning ei suudetud ka 1944. aastal iseseisvust taastada. Vaikival ajajärgul, kui mittesobivad isikud ja parteid olid keelustatud, korraldas Riiklik Propaganda Talitus (RPT) sinimustvalgete lippude lehvitamist, eriti 1930. aastate teisel poolel, kui käis riigivanem Konstantin Pätsu kodukaunistamise kampaania (1936-1940). Kuna demokraatia edulugu pakkuda ei olnud, pakkus RPT narratiivi riigijuhist – rahva isast Konstantin Pätsust ja lugu rahvuslipust ning hakati propageerima rahvarõivaste kandmist ja rahvatantsude tantsimist. Katoliiklikust ajast pärit, ristisõdijate võitluslipu värvides EÜS-i lipust, püüti teha kõiki eestlasi ühendav rahvuslik sümbol. Jaanuaris 1934 jõustunud teine põhiseadus ei sätestanud Eesti lipu värve. 17.08.1937 allkirjastas Päts – "riigielu juhtimise hoolitsev isa" kolmanda põhiseaduse, kus fikseeriti sinine, must ja valge riigivärvideks. Trikolooride taustal näidati asendamatut, ainsat, õiget ja eksimatut, tõeliselt hoolivat ja kaitsvat juhti, keda vaimustushüüetega tervitati ning kellele sai alati loota ja kindel olla. On andmeid, et nii president Päts kui ka sõjavägede ülemjuhataja Laidoner olid vabamüürlased, kes kuulusid Rootsi looži. 08.12.1942 märkis kindral Francisco Franco: "Pole olnud ühtki mässu, ühtki isamaa reetmist, mis poleks toimunud vabamüürlike loožide varjus." Konstantin Päts, "rahva isana" laskis levitada enda portreega postmarke ning paraadportreesid riigivapi teenetemärgi kuldse ketiga kaelas, pronksbüste jms; enamiku enda kehtestatud ordenitega autasustas Päts ennast ise. Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et Konstantin Päts tellis endale 413 g kaalunud kullast ametiketi ja vapi, mille kavandas kunstnik Paul Luhthein ning Luhthein oli see, kes disainis ka Eesti NSV lipu. Sini-must-valgete lippude all osales Päts 25.06.1939 oma sünnikohas Tahkurannas, Pärnumaal iseendale ausamba avamisel. Vabadussõja ofitsiaalne ajalugu kirjutati peaaegu 20 aastat hiljem kui see toimus: kirjutati, et Vabadussõjas võideldi ja vaenlane võideti sinimustvalge sümboolika all. Riskantne otsus sissetungijatele vastu hakata jäi vananeval presidendil ja tema poliitilisel juhtkonnal langetamata. 28. septembri öösel 1939 sõlmiti Moskvas baaside leping ning 55 aastat hiljem läks põhja sini-must-valge lipu all seilanud ja Eesti riigi nime kandnud parvlaev Estonia. Nii nagu toona, puuduvad ka praegu asjatundlikud juhid välispoliitikas, riigikaitses ja majanduses. Poliitikud on unustanud, et kodanikud ei ole nende alamad, kelle üle valitsejatel on meelevald ning, et võim riigis kuulub rahvale ja riik kuulub rahvale, mitte isehakanud eliidile. Avaliku võimu esindajad on ametisse seatud teenimiseks, mitte omavolitsemiseks. Inimene on kõrgem kui riik ning seda ei tohi kasutada kodanike õiguste ja vabaduste mahasurumiseks. "Riik on loodud inimese, mitte inimene riigi jaoks," ütleb Albert Einstein. "Seega olgu riik meie teener, mitte meie tema orjad." Ikka veel ei ole taastatud rahvaalgatuse õigust ning on tõstatatud küsimus, kas (üli)kulukas presidendiameti edasipidamine demokraatlikus parlamentaarses vabariigis on tingimata vajalik. Praegu – 1930. aastate lõpuga sarnasel ajal, kui toimub Euroopa poliitiline ümberjaotus, NATO on lähenenud Venemaa piiridele – püstitatakse Eestis taas ausambaid ja tegeletakse kodukaunistamisega. Oma sidemeid ja mõjuvõimu kasutades surusid poliitikud (eesotsas "superisamaalasega", kes 24.02.1988 toimunud meeleavaldusel Tammsaare pargis kisas: "Elagu Eesti Sotsialistlik Vabariik!") läbi president Pätsule – koos kindral Laidoneri ja sotsiaaldemokraatide juhi August Reiga riigipöörde korraldanud ning diktaatorina võimu haaranud isikule, kes kuulutas rahva ravimiseks välja eriolukorra – ausamba püstitamise Estonia teatri juurde parki. Olmeegi päid matkiva/meenutava Pätsu (Rootsi graniidist) hiigelpea avamine toimus 21.10.2022. Konstantin Pätsu ülistamise asemel (ei tohi unustada, et Päts represseeris ja pani koos Laidoneriga vangi neid, kes Vabadussõjas olid Eesti iseseisvuse välja võidelnud), olnuks parem rajada varjendeid elik  püstitada ausammas/mälestusmärk hiljuti lahkunud vabadusvõitlejatele Tiit Madissonile ja Enn Tartole. "Mis puutub aga sotsialistidesse, siis nende otsustavat osa Pätsu riigipöörde ettevalmistamisel ei tohi unustada ega alahinnata." kirjutab Enn Tarvel. "Konstantin Päts ei unustanud nende suuri teeneid autoritaarse režiimi kehtestamisel ja tasustas neid vääriliselt – sobivate ametikohtadega, tõmmates neid kaasa oma poliitikasse." Nii sai sotside juhist Pätsu režiimi tippametnik ja diplomaat Nõukogude Liidus. Konstantin Päts on ikooniline tegelane: ühelt poolt tunnustatud poliitik, jurist, (nafta)ärimees  ja pankur, üks AS Eesti Wabariik käivitajatest, aga ka hingelt sots, autoritaarvõimu kehtestaja ning sini-must-valge rahvusriigi ebaõnnestumise sümbol. Päts, Laidoner ja Eenpalu juhtisid Eesti täielikku isolatsiooni: tööerakondlase Mihkel Juhkami sõnul üksildusse ja ummikusse, kust ei ole väljapääsu. Pätsu režiim – tõsi küll, leebem kui naabermaades – valitses 1940. aasta suveni. Hjalmar Mäe mainib oma mälestusteraamatus, et siis kui olukord oli kõige pingelisem, ei viibinud president Päts Tallinnas, vaid puhkas Oru suveresidentsis Virumaal. Sini-must-valge autoritaarvalitsus jättis oma kodanikud hätta. Kaitseliidul kästi relvad ära anda ning president Päts kirjutas alla kõigile dokumentidele, mis tulid Nõukogude Liidu saatkonnast läbi Johannes Varese valitsuse ja Eesti liideti kommunistliku suurriigiga. "Vulgaarsus ja silmakirjalikkus. Reeturlus ja müüdavus. Inimkonna pühimate ideede väärastamine. Niisugune on bolševism. See on jultunud koletis, kes valetab inimkonnale," kirjeldab Nikolai Roerich Saksamaalt alguse saanud vasakäärmusliku liikumise olemust. Pätsu ja Laidoneri ajal jäid vajalikud ettevalmistused punase tähe märki kandvate sõjameeste tõrjumiseks tegemata: riigivõim polnud end kaitsevõitluseks ette valmistanud. Kui Laidonerilt küsiti, kaua me suudame vastu panna, vastas ta, et laskemoona jätkub vaid viieks päevaks (?) ning meie võimekus(ed) vaenlase tagasilöömiseks pole praegugi piisav(ad). Ei ole midagi uut siin päikese all. Si vis pacem, para bellum (Kui tahad rahu, valmistu sõjaks). Venemaalt kokku röövitud kuld (700 tonni) ja verised väärtasjad, mis salakaubana läbi Eesti läände liikusid (Tallinnas, Nõukogude saatkonnas asus briljantide vaheladu, mille abil rahastati maailmarevolutsiooni; tarnijateks olid VTšK mahalaskmisosakonnad), ahvatles siinseid poliitikuid ja ärieliiti (Päts ja Laidoner osalesid selles tumedas äris Harju Panga kaudu, mille nõukogu liikmed nad olid ning Päts võttis 20-ndaltel ja 30-ndatel aastatel Nõukogude Venemaalt vastu raha), tegi nad haavatavaks EW ajal ning idanaabri must raha on ahvatluseks praegugi. Kunagine president Päts lõpetas Venemaal, Buraševo vaimuhaiglas 1956. Kui Eesti Vabariigi kodanikud tegutsevad mõne teise riigi huvides, on see riigireetmine ja see süüdistus ei aegu kunagi.

Eesti ajalugu on okupatsioonide lugu. Katoliku kirikuvürstid, saksa, taani, rootsi, poola ja vene valitsejad; pealesunnitud usk, orjus ja ahelad on teinud oma töö. Kedagi jäljendada, eriti Läänt kopeerida, tundu(s)b otsustajatele palju kindlam. Nikolai Triigi kujundatud Vabadusrist on sisuliselt copy-paste ristist Saksa Ordu ehk Teutooni Ordu juhi lipul. Pärast totaalset hävingut ja kõrgmeistri langemist Tannenbergi e Grünwaldi lahingus (1410) vahetas Saksa Ordu sümboolika välja, aga meie pealinna esindusväljakul –  Vabaduse platsil kõrgub veidra mälestusmärgina hiiglasuur Teutooni rist (vt Vabadussammas Tallinnas). Alatasa remonti vajavast ristisambast vasakul üle tee asub Vabaduse kell – mustal marmoralusel kaks stiliseeritud vabamüürlaste sammast Boas ja Jaakin (vennaskond on keskendunud kuningas Saalomoni templi ehitamisele/taaspüstitamisele) ning 1995. aastal ringlusse lastud Eesti Vabariigi 50-kroonisel on illuminaatide ja vabamüürlaste sümbol. Sajandeid on kirikuõpetajad ja köstrid eestlasi käsutäitmisele – alandlikkusele-kuulekusele – manitsenud ning allaheitlikult ja kiriku rõõmuks anti 1995. aastal Maarjamaa nimetus ka Eesti Vabariigi kõrgeimale aumärgile. Kui inimestele midagi pidevalt korrata, hakkavad nad seda uskuma ning kui seda korratakse ja manifesteeritakse sajandeid, saab sellest pärand. 700 aastat võõraste ülemvõimu ja kuulekusele sundimist on muserdanud rahva hinge, jätnud sinna sügava haava. Kuulekad on orjameelsed, ilma oma tahteta, sõnakuulelikud heakskiitjad, nagu olid juunikommunistid ja nende kaasajooksikud, kes toetasid 1940. aastal Eesti ühinemist Nõukogude Liiduga. Allaheitlikud lasevad ennast lükata ja tõugata, kurnata ja koorida ning igasuguseid piiranguid kehtestada. Kuulekad usuvad ja usaldavad võõraid sageli pimesi ning annavad isegi oma elu nende kätesse.  Kui Iiri päritolu müstik ja ingliraamatute autor Lorna Byrne räägib kohtumisel eesti lugejatega, et näeb siin ingleid seismas sini-must-valgete lippudega, hakatakse ingleid uskuma. Keegi on progressiusku: usub vasakideoloogiasse, e-valimistesse, rohepöördesse ja majanduskasvu ning on uuest maailmakorrast, üleilmastumisest ja multikultist lummatud. Keegi usub vanatestamentlikku ähvardavasse ja karistavasse jumalasse ning keegi usub kliimakatastroofi ja maailmalõppu. Midagi tehakse või jäetakse tegemata sellepärast, et usk käsib. Kommunistidest on saanud euroliberaalid  ning komsomoliaktivistidest massoonid. Siinkohal tasub meenutada president Pätsu ütlust saatuslikul 1940. aasta suvel: nüüd keerlevad ja lipitsevad uute isandate ümber kõik need, kes varem püüdsid tema ümber tungelda. Nõukogulik bolševism idast on asendatud lääne, Ameerika ja Euroopa uusvasakpoolse utoopia ja pseudoliberaalse ideoloogiaga. Väga kaasaegselt kõlab Jüri Uluotsa kõne 1944. aasta veebruaris: "Vabadussõda jätkub praegu keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi ütleb või mõtleb teisiti." Paljukannatanud Eesti ei ole vaba: võõrmeelne okupatsioon kestab edasi. See on ka põhjus, miks rohkem kui 100 000 Eesti kodanikku on riigist lahkunud.  Tänapäeva isehakanud kiltreid, kupjaid ja aidamehi huvitab vaid enda (poliit)karjäär ja isiklik heaolu, mitte suveräänse rahvusriigi tulevik. Kõnealused välissurvele alluvad konformistid ja "mõisamehed" ei julge ise peremehed olla, ei taha ise otsustada, vaid vaatavad jõuetult Washingtoni, Brüsseli-Berliini või Moskva poole, oodates sealt käske ja suuniseid. Õlalepatsutus, raha, kõlavad tiitlid ja ahvatlevad lubadused piiri tagant on neile palju tähtsamad kui oma rahva heaolu. Nad on liiginnukad ja koeralikult kuulekad: püüavad oma välismaiste isandate soove ja nõudmisi ette aimata, et nende kiitust välja teenida. Nagu Vändrast saelaudu, tuleb EL-st direktiive ja norme, kliimavalesid ja ideoloogilisi soovitusi, mida EV-s üle võetakse ja saksaliku täpsusega täidetakse. Tuletame siinkohal meelde, et oma kodanikke kahtlustav, kontrolliv ja karistav riik – rusuv, ahistav ja depressiivne ühiskond – oli võõrvõim, kunagine Nõukogude Liit. Kas me ei liigu sini-must-valge all politseiriigi ja jälgimisühiskonna suunas? Kas me ei pöördu tagasi minevikku sovetlikku totalitarismi, kus puudus sõnavabadus ning viha õhutamine oli riiklik kuritegu? Näib, et sellel värvikombinatsioonil ei ole perspektiivi. Kui Eesti trikoloori ajalugu vaadata, nähtub, et niipea kui mittesakslane sellega välja ilmub, tõmbab ta kellegi ligi, kes ta maha surub. Kogu sovetiaja oli sini-must-valge protestilipp, millega sai okupatsioonivõime ärritada. Vahel heisati see mõne katlamaja või tehase korstna otsa. Ordurüütlite sõjajumalanna tunnusvärvid ei soodusta harmoonilist elu, küll aga proteste ja poliitilisi meeleavaldusi, mis ei vii Eesti elu edasi.

 

Eesti, Vene, Leedu, Armeenia, Aserbaidžaani ja Usbekistani trikoloor nagu ka Ukraina ja Läti lipp esindavad ainult horisontaalset, materiaalset – välist mõõdet (vt ka Tallinna lipp). Horisontaaljoon tähistab maad – materiaalset tasandit, kus esmatähtsad on toit, raha, võim, staatus ja seks. Rõhutatud horisontaal tõmbab neid, keda huvitavad asjad ja väline maailm, kes  pingutavad vaid oma ego, materiaalsete hüvede ja saavutuste nimel. Materialist eitab hinge olemasolu ja samastub oma kehaga. Ta ei oska ja ei taha näha seoseid oma praeguse kahjuliku tegevuse ja tulevaste kannatuste vahel. Materialismist lummatud juhid pidevalt võistlevad ja kadestavad, kontrollivad ja püüavad hierarhias üha kõrgemale ronida. Nad on tulvil eelarvamusi ja ekslikke hoiakuid, saamahimu, ahnust, julmust ja  agressiivsust, võimu- ja omandiiha, teiste mitteusaldamist, ebasiirust, kibestumist ja vihkamist. Kuna horisontaalil jäävad teadvuse kõrgemad tasemed kättesaamatuks, siis ei osata teisi mõista ega hoolita kodanike heaolust ja vajadustest. Eesti nagu ka teiste endiste Vene impeeriumi rahvaste sümboolikal puudub vertikaalne, spirituaalne – sisemine mõõde, mis tähistab Jumalat, absoluuti, taevast võimu ja väge. Rõhutatud vertikaal tõmbab, kutsub ennast näitama teist tüüpi inimesi, kes huvituvad vaid oma sisemaailmast, samastuvad oma meelega, ideedega ja ideaalidega. Nad elavad oma vaimus, räägivad palju religioonist, Jumalast ja hingest. Nad on maast lahti, tihti arrogantsed, loovad oma meeles utoopiaid, suuri ja kauneid unistusi. Kuna jalad on maast lahti, siis unistused tihti jäävadki unistusteks. Selleks, et saavutada harmoonia ja tasakaal, on vaja vertikaali ja horisontaali koos kasutada. Ühendust vaimse, kujus väljendamatu ning füüsilise, kuju omava maailma vahel sümboliseerib rist. Rist on ainulaadne maagiline, kosmogooniline ja sakraalne sümbol, paljude pühade sümbolite alge. Risti vertikaal esindab jumalikku, taevast ja meesalget (yang) ning horisontaal inimlikku, maad ja naisalget (yin). Just mees ja naine moodustavad ühtse ja harmoonilise, ühiskonna vundamendiks oleva terviku. Võib öelda, et nende kohtumist  ja ühinemist väljendav märk on ka elu ja armastuse sümbol. Ristimärk on ühtlasi tõrjemaagiline keelav märk, et mingid halvad jõud ei saaks meile ligi. Läbi aegade on peaaegu kõikides kultuurides riste mingil kujul amuletina kasutatud, tõrjumaks halba õnne ja haigusi. Ka eestlased on omistanud ristimärgile erakordset väge ja võimu: see oli kaitse, edu ja üldise õnne märk. Ristimärgid raiuti uute hoonete otsapalkidesse ja uste piitade sisse, vajutati kerkima pandud leivapätsidele ning leivad tõsteti ahjust välja ristimärkidega tähitud labidatega. Ristimärgi lõikamise komme puutüvesse surnut kalmistule viies või kalmistult tagasiteel, ulatub kaugele muinasaega ning ristimärgiga kive kasutati maavalduste piiritähistena (vt ristimärgiga piirikivi Pudisoo külas). Võrdhaarne rist vanim kõigist müstilistest märkidest, mida tunti juba neoliitilises kultuuris – on ristiusust palju vanem sümbol. Kirik võttis ristimärgi, nagu ka mitmed teised "paganlikud" sümbolid (kuusepuu, iileks ja puuvõõrik) üle, andes neile kristliku tõlgenduse. Põhjala müstika ja maagia õpetaja Freya Aswynni sõnul laenas kirik oma tavasid paganlusest ja isegi transformeeris paganlikke jumalusi kristlikeks pühakuteks. Võlurjumal, Looja ja Taevaisa Odinile kanti üle Jehoova omadusi ning õel kujumuutja Loki pandi kuradi rolli. Triaad Odin koos jumalatest vendade Vili ja Vega on vanem kolmainsus kui Piibli oma ning Jeesuse kannatused ristil meenutavad Odini omi, kes rippus haavatuna Yggdrasili okstel. Kolmnurk hakkas kristluses tähistama Kolmainsust ning Horuse silm Jumala kõikenägevat silma. Maagide viiskandist tehti kiriku ühtsuse sümbol ning punane viisnurk hakkas sümboliseerima Kristuse viit haava. Kristlikud Jumalaema kujud ja pildid järgivad antiikaja emajumaluste kujutisi. Vana-Egiptuse ema-jumalannast Isetist sai roomlastel Kaastundlik Isis ning juudikristlastel Neitsi Maarja. 5. sajandil lõpetati Rooma impeeriumis Isise kummardamine ning Neitsi Maarja kuulutati Jumalaemaks elik Jumalasünnitajaks. Rohketel säilinud kujukestel imeb Horos Isise rinda või istub tema süles ning last süles hoidva neitsina võeti muistne Isis – orjade ja rõhutute sõber – ristiusu ikonograafiasse. Gunnar Aarma sõnul oli kristlus algselt proletaarlaste religioon. Antiikaja etendused kujutasid surevat ja uuesti sündivat jumalust (ja  leinavat jumalannat) ning Uue Testamendi jutustused ristilöömisest, haudapanekust ja ülestõusmisest on allegooriad, mida müsteeriumides etendati. Samuti on nimi Chrestos ehk Kristus müsteeriuminimi: nimi, kelleks taheti saada. Juudi filosoof Philon, kes suri 50. aasta paiku, ei tea Jeesuset midagi; juudi ajaloolane Josephus Flavius (37 – u. 100) mainib Jeesust ainult möödaminnes ning sedagi peetakse hilisemaks võltsinguks. Armeenia päritolu müstik ja vaimne õpetaja Georgi Gurdžijev: "Jeesus Kristust pole kunagi olemas olnud. See oli ainult näidend, mida etendati; ning tasapisi hakkasid preestrid endale teadvustama, et seda draamat saab ära kasutada: "Teeme sellest ajaloo!"" Paganlikest müsteeriumidest on üle võetud ka kristlikud sakramendid. Vana-Egiptuse taeva- ja päikesejumal Horosest, kes võitles Sethiga – reptiili kuju võtnud kurjuse kehastusega – ning alistas selle, tehti keskajal lohe- elik draakonitapja Püha Jüri. Kõrbe ja kaosejumal Sethi ning Kreeka-Rooma vähemtähtsate jumaluste – kapjade ja sabaga saatürite elik faunide ning sikujalgade, saba ja sarvedega Paani – järgi hakati kujutama põrgu asukaid. Kui "Egiptuse surnute raamatus" (Egiptuse ja Tiibeti surnuteraamat õpetavad, kuidas minna füüsilisest maailmast üle teisele olemustasandile) mainitakse köidikus Sebaud ja Tule Järve, siis kristlikud kirikuisad mõtlesid välja kuradid, antiikmütoloogia neid ei tunne. Putod ja amoretid olid eeskujuks barokiajastu inglikestele, kelle kujutisi võib näha paljudes kirikutes ja surnuaedades. Kirik võttis üle ka Vana-Egiptuse kuningate võimusümboli – karjasekepi. Ristiusu piiskoppide peakate mitra on saanud oma nime Pärsia-Rooma päikese-, valguse- ja tõejumal Mithra järgi. Mithraismist võeti üle mitmeid rituaale ja traditsioone nagu küünalde süütamine, viiruki põletamine ja veega ristimine ning ka preestrite värvikad missarüüd. Mithra sümbol Päike leidis kujutamist kristlike taevaasukate ja pühakute pead ümbritseva nimbuse elik kiirtepärjana. Ristist – Isise ankhist – tegi kirik usu(ndi) ja ristisõja sümboli. Olgu siinkohal öeldud, et judaismi sektina sündinud kristluse esmane sümbol ei olnud rist vaid kala. Kiriku juhid on risti monopoliseerinud; teinud kõik selleks, et ristisümboli universaalne mõte oleks kadunud ja unustatud. Kirikuusklikel seostubki rist ainult ristilöödud jumalapojaga ja Kristuse kannatustega – on vaid nende usuliste veendumuste sümbol.  Lääne traditsioonis tähistab võrdsete harudega ehk kreeka rist nelja elementi: õhk, maa, tuli ja vesi. Ida traditsioonis vastab sellele višva vadžra, mis sümboliseerib ülimat stabiilsust, Nelja Õilsat Tõde ja Buddha õpetuse väge. Võrdhaarse risti analoog – topelt vadžra on Tiibeti budismis võimas kaitsesümbol: teemantkõva, särav ja hävimatu, mis tõrjub eemale ja hävitab kõik kurja.

Eesti on ristilipu sünnimaa. Legendi järgi on Euroopas vanima ristilipu-riigilipu –Taani lipu – sünnimaa Eesti. Aastal 1218, kui sakslaste tule ja mõõga misjon Vana-Liivimaal oli ohtu sattunud, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga poole ning viimane lubas järgmisel aastal oma laevaväega Eestimaale tulla. Läti Henriku kroonika järgi maabus kuningas Valdemar II Võitja 1219 aasta varasuvel suurte jõududega Lindanise juures, sattus peagi eestlaste rünnaku alla ning kaotusseisus taanlaste sekka olevat just siin taevast langenud valge ristiga lipp. 15. juunit, kui lahing toimus, tähistatakse Taani lipu päevana. Taanlased oskavad lumivalge ristiga lippu – jumaliku abi ja heakskiidu märki – väärtustada: nende algkooliõpikutes on Eestist lipu saamise lugu. Taanlaste värvid punane ja valge on templirüütlite värvid, kelle punasest ristist valgel väljal sai ka Inglismaa lipp ehk Püha Jüri lipp. Taani ülemvõimu ajast pärinevad Tallinna väike ja suur vapp ning Eesti Vabariigi vapi motiiv (vt ka Taani kuninga Valdemar IV vapp ja lipp 14. saj.). Kui lõvidega (Taani kuninga elik Eestimaa rüütelkonna) vapp kinnitati EW riigivapiks, oli selle vastu kunstnik Kristjan Raud, kes leidis, et heraldilised lõvid/leopardid kuldsel vapikilbil on võõrvallutajate ja eestlaste orjastajate sümbolid, mis ei sobi demokraatlikule rahvusriigile. Danebrogist – Taani kuningate sõjalipust – alguse saanud Skandinaavia nihutatud keskmega rist meenutab risti, millel arvatavalt hukati Jeesus. Olukorras, kus Venemaa ähvardab rünnata kogu Läänemere ulatuses ning rändega seotud, järjest süveneva kriisi tingimustes võib kristliku kannatusristi vägi jääda ebapiisavaks. See, mis toimub Rootsis jm Skandinaavias, ei ole enam ammu Bullerby laste ja Pipi Pikksuka stiilis vaikne kulgemine ja turvaline idüll. Multikultuurset granaadiühiskonda – ideoloogiliselt punaseks värvunud Rootsit, kus immigrantide kuritegevus on igapäevane, nagu ka teisi sotsiaaldemokraatlikke Põhjamaid, ega ühtegi teist riiki või organisatsiooni kopeerida pole meil vaja. Eesti vajab nüüd ise oma kaitsvat märki.

   

VISIOON UUEST EESTI (RISTI)LIPUST

Uuel Eesti lipul on sinisel taustal valge võrdsete harudega rist  – tasakaalu, harmoonia ja puhtuse sümbol. Võrdhaarne rist sümboliseerib taeva ja maa kohtumist ning vastandite ühtsust. Siin on ühitatud taevas ja maa ja need on tasakaalus. Võrdhaarne rist – sümboolne tervik ja elu alus – on kahe vastandliku jõu koostoimimise sümbol. Valge rist lipul kujutab ühtlasi päikest, mis heidab (tõe)valgust meie palju kordi ümberkirjutatud ajaloole: võõrad on teinud seda ühekülgselt ja eestlasi halvustavalt. Tuletab meelde, et valgus on ka kõige pimedamal ajal alati olemas. Kristlikus sümboolikas tähistab valge rist surma võitnud, ülestõusnud Kristust: tähendab seda, et surm on vaid mööduv nähtus. Sarnast valget risti Šveitsi lipul seostatakse veel ka iseseisvuse ja demokraatiaga. Rist uuel Eesti lipul on rohelise äärisega ja otstest avatud. Valge risti sees on topeltkaitsena lisatud: lipu esimesel variandil kuldne liiliarist, teisel variandil kuldne kreeka rist ning kolmandal variandil kuldne ratasrist. Mõlemad pühad sümbolid tõrjuvad destruktiivsed, vaenulikud jõud eemale. Väiksem kuldne rist lipul sümboliseerib Eesti uuestisündi ja uue ajastu saabumist. Võrdhaarse risti keskpunkt tähistab ülimat eesmärki, milleks on vaba ja valgustunud inimene. Kui ümberringi on suur segadus ja liikumine, möllab maru, siis keeristormi keskmes – tormisilmas elik rahu tuumas – on alati vaikne.

Ristist ülal paremal on sinakasvalge täh– Põhjanael –  universumi telg, mille ümber maailm pöörleb. See püsivalt ja muutumatult põhjasuunda näitav Väikse Vankri kirkaim täht sümboliseerib sidet meie esivanemate vaimse pärandiga, eesti keele ja kultuuri säilimist läbi aegade.

Täht sümboliseerib juhatust ja teadmist, mis tuleb taevast.

Valge sümboliseerib puhtust, selgust, vaimuvalgust ja vooruslikkust. Valget käesidet kandsid koolipoisid ja vabatahtlikud, kõik valge-eesti rahvaväe võitlejad, kes Vabadussõjas pealetungivale Punaarmeele vapralt vastu astusid ning fanaatilise ennastsalgavusega saksa parunite ja pastoripoegade landesveeri puruks lõid. Zoroastrismis on valge head mõtted, head veendumused ja head teod.

Sinine tähendab lootust. Sinine, taeva ja vee värv sümboliseerib ka rahu, mõtiskelu, tõde ja lõpmatust. Budismis sümboliseerib sinine vaimseid teadmisi ja kirgast, virgunud meelt.

(Hele)roheline on kõige elava, kevade, rõõmu ja nooruse, kasvu ja arvukuse, külluse ning ka raha värv. Tärkava orase, kevadiste Eesti metsade, nurmede, arude, aasade ja niitude värv.

Kuldne on vaimumaailma värv; jumalik valgus ja iidne tarkus, õnn, ekstaas ja valgustatus.

On valgus, armastus ja elu, on ka pimedus, vihkamine ja surm. Iga värv on kiirgusvoog, mis mõjutab inimmeelt positiivselt või negatiivselt. Kui sinine ja valge Eesti trikolooril on üldiselt heaendelised ja positiivsed sümbolvärvid või nagu käesirutus üle lahe vennasrahva poole, siis musta kohta seda öelda ei saa. Alandlikkuse-kuulekuse kõrval tähistab see Neitsi Maarja sümbolvärv oma poja eriti julmal ja piinaval viisil kaotanud ema südamevalu, ääretut kurbust ja leina (vt ka Neitsi Maarja must aspekt Mater Dolorosa). Must sümboliseerib ilmalikust elust lahtiütlemist – on munga värv ning must värv on muld. Musta värvi peetakse surma värviks ning mõni ekslikult ka kaitsevärviks. Must varjab musti tegusid ning isoleerib ja väldib ülitundlikkust matustega kaasaskäivate peenenergiate suhtes. See on värv, mis peaaegu vältimatult on sümboliseerinud negatiivseid jõudusid, elu hämaramat, vägivaldset ja tumedamat poolt; tähistanud sümboolselt pimeduse poolele kaldumist, põrgut ja pimedusejüngreid. See on kaamose – sünkpimeda põhjamaise sügise- ja talveaja värv ning värv, millel on seos musta maagia ja nõidusega. Võidakse küll väita, et sümbolite ja värvisümboolika tähendus aja jooksul muutub, kuid musta sümboolne tähendus püsib muutumatuna. Surma, hirmu ja kaduviku sümboolika  kesksel kohal ilmaliku riigi lipul – ei ole kohane. Surm on küll elutsükli oluline osa, aga seda ei peaks eraldi rõhutama. Must tähistab ka valguse puudumist: (vaimu)pimedat ööd, mis meid praegu ümbritseb. See on värv, mille varjus toimetab kurjus. Must on põrgu spektrivärv, mis koondab madalsageduslikke hingi: hauarüvetajaid, liiderdajaid, musta maagia harrastajaid, enesetapjaid, mõrtsukaid jms. Kui ei ole valgust, siis on pimedus, süütunne ja hirm. Inimeste üle saabki valitseda üksnes hirmu abil – see on preestrite ja poliitikute suurim relv. Nad ütlevad: "Päästetud saavad vaid need, kes on kirikus (loe: on covidi vastu vaktsineeritud), neile, kes seal pole, (loe: ei ole covidi vastu vaktsineeritud), me mingeid garantiisid anda ei saa. Nad on patused ja hukka mõistetud."  Kas pandeemiaga hirmutades ja ühiskondi sulgedes ei valmistata masse ette diktatuuriks? Kui inimesed kardavad, siis nad on valmis alla heitma, surmahirmus – sügavaimas ja võimsaimas hirmus  on nad valmis orjuseks. Musta risti märgi all toimus Drang nach Osten – mõõk käes laiendati oma asuala ja põllupinda, teistelt seda ära võttes. Katoliiklike Saksa ordude veretöid, vägivaldset usulevitamist ja sihikindlat maadevallutust on raske seostada valguse võiduga pimeduse üle. Liitmisel Lääne-Euroopa kristliku kultuuriruumiga jäid meie esivanemad ilma poliitilisest sõltumatusest, rahvuslikust iseolemisest, enese üle otsustamise õigusest. Aastatel 1343-1345, kui püüti rõhujatest vabaneda, tapsid Neitsi Maarja rüütlid eestlaste parlamentäärid (kuningad) Paides, surusid mitme suure sõjakäiguga maha Jüriöö ülestõusu, hävitasid meie ülikkonna ning lämmatasid rahva vabadusepüüde paljudeks sajanditeks. Viimast korda pretendeeris Saksa Ordu Eesti ja Läti alale Põhjasõja (1700-1721) järel. Kõnealune vennaskond tegutseb ka tänapäeval, ordu peakorter asub Austrias, Viinis Singerstrasse 7. Liiga kaua on olnud must lagi meie toal! Miks me peame aina kannatama ja kannatama? Sünge ja piinav minevik –  peksasaamise ajalugu ja Valuema lõputa lein – on küll viimased, mida peaksime rõhutama, kui me just kõike seda oma ellu ei soovi. Eesti riigi lipul ei tohi kasutada musta värvi, eriti siin valitsenud teutooni vennaskonna sümbolit – musta värvi risti! Must on ühendus Allilmaga; see tähistab millegi lõppu. Must on kannatuste, lagunemise ja kõdunemise sümbolvärv. Must tähendab ka seda, et miski on määrdunud ja pesemata, saastunud ja räpane. Homoseksualismi, inimohvreid, lastepilastamist jms perverssusi on seostatud satanismiga. Satanistide sümbolvärv on must ning mustade lippude all marssisid anarhistid. Sini-musta sümboolikat kasutas Soomes 1929-1934 tegutsenud ja seejärel keelatud Lapua liikumine ning must on ka vabamüürluse kõrgeimate astmete 31.-33. kraadi salavärv. 30. kraadi pühitsemisel kasutatakse sümboolsete värvidena sinist, punast, musta ja valget. Euroopa Liidu lipul näeme sügavsinist värvi ning kõrgvabamüürlaste rüü on sügavsinine. Sionismi ning Saksa sotsiaaldemokraatia ühe rajaja Moritz Hessi sõnul sümboliseerib punane lipp lakkamatut revolutsiooni (on bolševike, marksistide ja sotsialistide värv) ning  Jüri Lina kirjutab, et punast peetakse ikestamise ja orjuse värviks: "Need poliitilised liikumised, mille on rajanud vabamüürlased ja mis kasutavad oma sümboolikas punast, tahavad vabamüürlaste võimu all kehtestada orjust."

Saksa Ordu ehk Teutooni Ordu põhivärvid on must ja valge (must ja hõbedane) ning samu värve kasutas Balti Hertsogiriik. Kõnealune seisuslik, ebademokraatlik riik, eesotsas ordumeistriga, mille baltisaksa rüütelkonnad ja Saksa okupatsioonivõim kavandasid 1918. aastal praeguse Eesti ja Läti alale, pidi personaaluniooni kaudu ühendatama Saksamaaga. Plaan oli tuua siia neli miljonit saksakeelset kolonisti, kellele parunid lubasid anda kolmandiku maast; eestlastele ja lätlastele pakuti kultuurautonoomiat. Balti Hertsogiriigi sõjajõu moodustas baltisakslastest (kes tahtsid mõisad tagasi võtta) ja kadakatest ning saksa vabatahtlikest Baltische Landeswehr – Eesti Wabariigi vaenlane Vabadussõjas (vt Balti Hertsogiriigi lipp ja Landesveeri sümboolika Balti Hertsogiriigi lipul). Kui üks nende liidreid Hans von Manteuffel langes Riia pealetungi käigus 1919. aasta mais, siis tema matusetalitusel tuletati sihilikult meelde ordurüütlite aega," märgib James Hawes.  Must-valge sümboolika oli vabadussõjalastel, keda eesti sotsialistid ja kommunistid süüdistasid fašismis ja hitlerismis ning teutooni rüütlite värve kasutas Heinrich Himmleri Must Ordu – SS. Hitlerile vande andnud vennaskond kandis erilist musta värvi mundrit ja nende mustal lipul oli kaks valget (hõbedast) Sig ruuni. Hitlerjugendi sama värvi lipul oli üks hõbedane Sig ruun. Saksa okupatsioonivõimud teadsid sini-must-valge tausta ning erinevalt sovettidest lubasid nad (hiljem) rahvuslikke sümboleid kasutada; Saksa relvajõududesse värvatud eestlastel lubati mundri vasakul käisel Saksa riiklikest tunnustest (Saksa vapikotkas) allpool kanda sini-must-valget kilptunnust. "Eestlased kandsid Saksa sõjaväemundrit, Saksa sõjaväe õlakuid ja said raudristi vahvuse eest," meenutab Hjalmar Mäe. Siinkohal peab mainima, et Oberkommando der Wehrmacht ei lubanud pataljonist suuremaid rahvusväeosi ja neidki juhtisid Saksa ohvitserid. Pruunid bolševikud lubasid kasutada rahvuslippe ja vappi, kuid mitte riiklike sümbolitena: pidulikel üritustel lehvisid haakristiga punalipp ja sinimustvalge trikoloor kõrvuti. "Eestlased pidasid Saksa vägesid päästjaks ja vabastajaks, ja kulus hulk aega, enne kui partei juhtkonnal õnnestus sõdurite loodud positiivne mulje hävitada," meenutas tollane Eesti kindralkomissar Karl-Sigmund Litzmann. "Ja nüüd räägivad eestlased, et sakslased pole millegi poolest venelastest paremad." Eestist pidi saama pärast saksa relvade võitu – end teutooni rüütlite taaskehastuseks pidava – SS-i provints. "Kangelasveri" pidi naasma sinna, kus ta kunagi valitses. Üks sakslaste kava nägi ette, et eesti rahvale jätkub algharidusest, sellele täienduseks mõni kutsekool. Ainsa kõrgema õppeasutusena oli lubatud Ostlandi ülikool Riias. Kava nägi ette, et rahvas peab teenima tööjõuna ja teda valitseks sakslastest ülemkiht. Natsionaalsotsialistidel oli veel mitmeid teisigi plaane. Ühe kava järgi tuli kolme Balti riigi rahvad asustada ümber Volga jõe taha ja nende asemele tuua igasse riiki 150 000 SS-perekonda. Teise kava järgi tuli eestlased asustada ümber Arhangelskisse. Reichsführer-SS õigustas Baltimaade elanikkonna väljavahetamise kava rahvaluuleteadlase ja arheoloogi Heinrich Harmjanzi ürgajaloo uuringutega. Lõpuks otsustati luua valitsus Himmleri patronaaži all, sihiga kasvatada eesti rahvast SS-põhimõtete kohaselt. Ellu jäi viimata ka Hitleri mõttekäik asustada kõik eestlased ümber Soome. Ei tohi unustada, et kõiki neid plaane tehti vähem kui 75 aastat tagasi!

Musta värvi toogat kandsid roomlased matustel ning must kui sügava leina värv on jäänud tähistama Suurt Reedet ja surnute mälestuspüha; roomakatoliku preestrid kannavad siis musti rüüsid ja peavad kolm surnumissat. Musta kasutasid sümbolvärvina Austria-Ungari-, Saksa- ja Venemaa keisrid – neid monarhiaid ei ole enam. Ordurüütlitelt ning Venemaa- ja Saksa keisririigilt, mille lipuvärvid olid must-valge-punane, üle võetud Eesti trikoloori must on kaasa toonud negatiivseid ilminguid ja õnnetusi. Alandlikkus-kuulekus viis  baaside lepingu heakskiitmiseni, Johannes Varese kommunistliku nukuvalitsuse ametisse nimetamiseni, Venemaa nõuetele alistumiseni ja Eesti okupeerimis(t)eni. 2016. aastal valiti (määrati) riigikogus Eestile president ühe kandidaadi hulgast, nagu Pätsu ajal. "See oli Brüsseli mõisa poolt lähetatud kubjas, kes tegeles kohliku matsirahva töölesundimise, järelevalve ja karistamisega," meenutab Ivan Makarov. Viis aastat hiljem valiti (määrati) president taas üheainsa kandidaadi seast. Kas ajalugu juba kordub? Must sümboliseerib haiget, kahjustatud või reostunud energiat.  Aafrika piirkondades, kus levib surmav unitõbi, kasutatakase ohtlike tsetsekärbeste ligimeelitamiseks ja püüdmiseks meie trikolooriga sarnanevat sini-must-sinist värvi kangast. Must värv riigilipul viitab sageli ka Aafrika  (vt Botswana lipp) või Araabia päritolule ja kultuuripärandile. Islamimaades on must kättemaksu sümboliks.

Hieronymus Bosch'i tegelased tänapäeval
Hieronymus Bosch'i tegelased tänapäeval. Neil on muudki teha kui vaadata, kuhu ja milleks neid juhitakse

Kui su elu on nõiaring, liigud vaid ringiratast ja jõuad tagasi samasse punkti: ringiratast käies oled justkui kinni jäänud, sa ei jõua kuhugi. Oma lipul maagilises (nõia)ringis pentagramme kasutava Euroopa Liidu läänepoolsed riigid on sattunud terroristlike rünnakute alla: üle Euroopa piiri on lastud tuhandeid ja tuhandeid islamiusulisi, kes Läänt vihkavad ja elatusallikaks peavad. Moslemiterroristid (pühasõdalased) elavad islami seaduste järgi ega tunnista euroopalikke väärtusi: nad ründavad islami nimel kõiki, keda vaenlasteks arvavad ja teevad seda vahendeid valimata, alati sooviga tappa võimalikult palju inimesi. EL juhtriigid, stagneerunud heaoluühiskonnad Belgia ja Saksamaa kasutavad oma trikolooridel sümbolvärvina musta ja sama tumedad pilved on nende riikide siseturvalisuse ning Euroopa ühtsuse kohal. On toimunud Brexit ning järjest jõulisemalt kõlavad kohapeal iseotsustamist nõudvad hääled. Afganistani, Iraagi, Egiptuse, Liibüa, Sudaani, Jeemeni, Süüria, Palestiina  ja nn Donetski rahvavabariigi trikolooridel on kasutatud musta värvi. Must on põgenikud, vaesus ja kaos. Aastal 2008 hoiatas Liibüa kolonel Muammar al-Gadaffi, et Euroopa muutub "mustaks", kui see ei muutu migrantide tagasilükkamisel karmimaks. Islamiriigi – radikaalsete islamistide  võitluslipud on mustad. Islami järgi on rahu majas alles siis, kui maja kohal lehvib prohveti must sõjalipp. Sõdida tuleb seni, kuni inimesed tunnistavad, et ainsana tohib ülistada ja kummardada vaid suurt Allahit. Kas me endale sellist saatust soovime? Musta värvi jätkuv kasutamine, selle manifesteerimine Eesti riigi lipul ei ole kuidagi õigustatud.

Eesti asub kahe tsivilisatsiooni vahel,  geograafiliselt rahutus piirkonnas, kus kohtuvad ida ja lääs. Alandlikkuse-kuulekuse elik Neitsi Maarja musta aspekti rõhutamine piiririigi lipul, nagu ka ekslik viitamine Aafrika elik Araabia päritolule ja kultuuripärandile, meile kasuks ei tule. Positiivne areng siin ilusas ja karmis maanurgas on võimalik saavutada rahu ja tasakaalu märgiga – valge võrdsete harudega ristiga, mis on elujaatav, jätkusuutlik ning häid võimalusi ligitõmbav sümbol (vt ka võrdsete harudega valgeid riste Kubesele kiriku tornil). See väga tugevasti kiirgav märk tõesti toetab meid: annab jõudu, julgust ja meelekindlust olla sina ise. Uus Eesti lipp kaitseb kodu: jõudude tasakaalu loov sümboolika aitab meil julgeolekuriske vähendada ning pealetungivale materialismile vastu seista. Kasutades valget risti oma lipul, saaks Eesti kõrgema mõõtme, leiaks rahu, tasakaalu ja harmoonia. See lipp toob maailma rohkem valgust ja selgust, aitab tõrjuda kurjust ja vaimupimedust. In hoc signo vinces (Selle lipu all võidad). Kõnealuse sümboolika all saaksime seisakust ja infantiilsusest üle. Poliitikast kaoksid tühikargamine, klounaad ja tuulenuusutamine, kinnisideed rohepöördest ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurspekulantide elik globaalsete investorite teenimine, et sajad miljonid eurod rahva raha ei voolaks üleriiklike korporatsioonide taskuisse; kaoksid lämmatav kantseliit ja ümmargune jutt, viha, labasus ja matslus. Eestist saaks hästi toimiv Euroopa riik, kus on normaalne ja mõnus elada. Kaoksid partokraatia ja erakonnad, kes sokutavad oma jopesid "soojadele" kohtadele, toodavad endale järelkasvu, juurde poliitilisi ametikohti ja viivad ellu parteipoliitikat, mitte rahva tahet – kõrgeltmakstud jultunud poliitikud ja kliimaagitaatoritest ametnikud, kes ei tegele Eesti riigi, vaid iseenda ja oma erakonna tuleviku kindlustamisega. Uue lipu all hakkaksid Eesti elu juhtima need, kellele see maa ja rahvas tegelikult korda lähevad. Meie esivanemad võitlesid vapralt oma vabaduse eest ning tuleb loota, et vabaduse vaim ei ole nende järeltulijates veel kustunud.

Ristimärgiga piirikivi Pudisoo külas
Ristimärgiga piirikivi Pudisoo külas
Kuningas Valdemar IV vapp ja lipp 14. saj. Taani lipu vanim teadaolev värviline kujutis
Taani kuninga Valdemar IV vapp ja lipp 14. saj.
Ingel kuulutab Eesti uuestisündi
Ingel kuulutab Eesti uuestisündi

   

MEIE SOOVITUSED EESTILE

UusEestiLipp_Laualipp1. Neitsi Maarja tunnusvärvidega elitaarse sümboolika koht on Eesti Rahva Muuseumis reliikviate-eksponaatide hulgas, mitte Toompeal lossi tornis igapäevaselt lehvimas. Horisontaali rõhutamine, nagu ka musta sümbolvärvi kasutamine Eesti lipul tuleb lõpetada. Eesti olevik ja tulevik ei tohi olla mineviku kordamine! Mustast sümbolvärvist loobumine on kui sajadite taaga kõrvaleheitmine: väljaastumine pikast ja pimedast (orja)ööst uude ja kirkasse päeva. Ajalugu saab ja tulebki meenutada, aga mitte tingimata sini-must-valge lipuga.

Rahvusriigid ja nende koostöö on inimkonna eksisteerimise ainuõige vorm. Vankumatult tuleb uskuda oma rahvusriiki ja selle püsimisse. Olukorras, kus iseseisvus järjest väheneb, tuleb meil teha nn Münchhauseni trikk ja end Deutsche Ostseeprovinzeni ebamäärasest staatusest, teistele mõõdutundeta järelekiitmisest ja kopeerimisest välja sikutada, kehtestada end  sõltumatu rahvusriigina ning võtta kasutusele uus sümboolika.

2. Muulased on Tallinnas juba pikalt võimul olnud. Ei ole õige, et Eesti Vabariigi pealinna üle valitseb Lasnamäe. Tallinna linnaosadest suurima elanike arvuga –ca 119 000 püsielanikuga – Lasnamäe on sedavõrd suur ja eraldiseisev, et olla omaette linn. Valdavalt venekeelse elanikkonna häältega võimule tulnud vasakpoliitikud saaksid just seal ennast teostada – viia ellu rohkem Lasnamäe valijatele sobivat poliit- ja ärikultuuri ning valitsemisstiili. Ääremaastumise ja (tal)linnastumise pidurdamiseks ning elu ühtlustamiseks Eestimaal – valdav osa rahvastikust elab praegu Tallinnas ja Harjumaal – oleks parem pealinn üle viia Tartusse.

3. Poliitikute palgasüsteem vajab muutmist. Riigikogu ja KOV ei tohiks olla äriidee igasugustele kergema elu – kõrgema palga ja ametihüvede otsijatele; eriti neile, kes tahavad võimust omaksu lõigata – teiste kulul elada ja rikastuda.

4. Eestil tuleb osata oma naabritega, eriti lähemate naabritega häid suhteid hoida. Venemaa on ja jääb meie naabriks ja temaga tuleb normaalselt suhelda: mitte teha sõjakaid avaldusi ja Moskvaga riidu kiskuda. Dialoog saab toimuda läbi tiheda kultuurivahetuse. Asjatundlikult ja järjekindlalt tuleb tegeleda Eesti venekeelse vähemusega: kogu aeg nendega suhelda, neile asju ja olukordi selgitada. Rumal on anda ise põhjust olla meie vastu agressiivne. Vaatamata kultuurierinevustele tuleb Poola, Tšehhi, Slovaki ja Ungari Vabariigiga palju rohkem kontakte luua. Eestil peab juba praegu olema valmis plaan B.

5. Kroonik Bremeni Adam mainib oma teoses (1076) Aestlandi ja eestlaste naabreid. Eistland ja Estland ning Eistr on nimed, mida skandinaavlased kasutasid eestlaste maa ja rahva kohta. Ladinapärane nimi Estonia tähistab aga (germaani kultuuriruumis) eestlastelt vallutatud maad. Nõukogude okupatsiooni ajast on Estonia põlevkivikaevandus ja sanatoorium Estonia. Oli Estonia kolhoos ning Läänemerel uppunud parvlaeva nimi oli Estonia. Meil oli Estonian Air... Welcome to Estonia!

6. Kõige olulisem on alati mõelda oma peaga, mitte järgida kellegi poolt vahendatud seisukohti ja ideoloogiat. Ärge laske end preestritel ja taktikeppi viibutavatel poliitikutel hirmutada ja ähvardada, endale süütundeid tekitada ning oma enesehinnangut alla kiskuda. Te ei võlgne kellelegi midagi! Te ei kuulu kellelegi! Te ei ole kellegi ees süüdi! Ärge uskuge pimesi oma sõprade, tuttavate või nn arvamusliidrite jutte ja soovitusi, sest ka nende mõtted ja suured ideed on kusagilt kuuldud elik laenatud.

"Pidage meeles, et vabadus ei ole voli," hoiatab Osho. "Vabadus on kohustus. Kui te ei suuda ise vastutust võtta, võtab keegi selle teie eest. Ja siis olete te orjastatud... Ajalugu kordub kindlasti." Kas maailma haaranud rohehullusega kaasa joosta ja seda kuulekalt järele teha või peatada negatiivne stsenaarium ja lõpetada õnnetuste jada? Valikuvõimalus on olemas. Me saame ise oma saatust muuta. Ajaloo kordumist saab vältida, kui keegi seda intelligentselt takistab. Inimeste ärevust ja hirme hajutada ning kodudesse rahu ja üksmeelt tuua aitab uus laua-, rõdu- või majalipp. Igaüks leiab endale taskukohase lahenduse. Tallina lipufirmadest saab neid tellida märksõna ESTLAND alt. Uuel lipul on samad mõõdud, mis Eesti trikolooril. Ka sinine värv on sama. Heleroheline, tärkava orase värv on PMS 376c ning kuldse värvi kood on PMS 465c.

Aeg on välja vahetada laenatud, võõras ja vale sümboolika!

 

MTÜ Uus Eesti lipp juhatuse liikmed Terje ja Kalev Jaanson

KONTAKT

Kui laenatud sümboolika ja uue lipu teema Sind kõnetas, võid võtta meiega ühendust.     Selleks täida palun alljärgnev kontaktivorm või kirjuta meile aadressil uuseestilipp@gmail.com

    Kirja saatmiseks peab täitma kõik väljad.

    KASUTATUD KIRJANDUS

    Aarma, Gunnar. Bhutan – imetabane maa. Pärnu, 2000.

    Adamson, A. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita. Tln.: Argo, 2018.

    Aforismide kuldvara. 2000 valitud aforismi läbi aegade. Tln.: Virgela, 1999.

    Arjakas, K. Eesti lipp. Tln.: Menu Kirjastus, 2013.

    Aswynn, F. Põhjala müstika ja maagia. Tln.: Sinisukk, 2002.

    Baeksted, A. Põhjamaade jumalad ja kangelased. Tln.: Tänapäev, 2001.

    Beck, Friederike. Salajane migratsiooniplaan. Milestone Media, 2019.

    Bhagavadgita. LR 40/41. Tln.: Perioodika, 1980.

    Brennan, Jason. Why Not Capitalism? Routledge Press, 2014.

    Bruce-Mitford, M. Kogu maailma märgid ja sümbolid. Tln.: Varrak, 1997.

    Christiansen, E. Põhjala ristisõjad. Tln.: Tänapäev, 2004.

    Christopher Dell. Okultism, nõiakunst ja maagia. Illustreeritud ajalugu. Tln.: Varrak, 2017.

    Dannebrog 800. Taani ja Eesti lugu. Tln., 2019.

    Dionysius Fabricius. Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158-1610. Trt.: Johannes Esto Ühing, 2010.

    Egiptuse surnute raamat. Tln., Sinisukk, 2023.

    Egli, R. Maailma täiuslikkus. Tln.: Olion, 2010.

    Elu pärast surma. Teispoolsuse käsitlused maailma religioonides. Tln.: Tea, 1997.

    Fontana, D. Millest kõnelevad sümbolid. Tln.: Ilo, 2004.

    Fontana, D. Sümbolite uus salakeel. Illustreeritud teejuht sümbolite maailma sügavusse. Tln.: Tea, 2011.

    Frazer, J.G. Kuldne oks. Uurimus maagiast ja religioonist. Tln.: Varrak, 2001.

    Gurevitš, A. Keskaja inimese maailmapilt. Tln.: Kunst, 1992.

    Hawes, J. Saksamaa lühiajalugu. Tln.: 2018.

    Hellsten, T. Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid. Tln.: Pilgrim, 2005.

    Henriku Liivimaa kroonika. Tln.: Olion, 1993.

    Hans-Ulrich Herzog. Flagen und Wappen. VEB Bibliographisches Institut Lepzig. 1980.

    Hiiemäe, R. Kaitsemaagia Eesti rahvausundis. Tln.: Pegasus, 2012.

    Hildebrand, H. Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert, im Vatikanischen Archiv. Riga, 1887.

    Jones, P., Pennick, N. Paganliku Euroopa ajalugu. Tln.: Olion, 2003.

    Johannes Matvei-Kaarep. Eesti suurim kirjaprohvet. Rakvere, 2006.

    Karindi, A. Elust mõisnike ajal 1503-1919. Luunja, 1999.

    Kello, K. Templirüütlid Saaremaal. Tln.: Argo, 2016.

    Kersten, A. Himmleri pihtimused. Tln.: Tammerraamat, 2019.

    Kirjamägi, A. Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus. Rakvere, 2004.

    Kristlike ordude kultuurilugu. Trt.: Johannes Esto Ühing, 2004.

    Kosidowski, Z. Piiblilood. Tln.: Eesti Raamat, 1988.

    Laozi. Daodejing ehk Kulgemise väe raamat. LR, 1979.

    Le Goff, J. Keskaja Euroopa kultuur. Tln.: Kupar, 2001.

    Liivimaa vanem riimkroonika. Tln.: 2003.

    Lina, J. Maailmaehitajate pettus. Stockholm.: Referent, 2003.

    Lindström, J. Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas. Tln.: Varrak, 2018.

    Lippude entsüklopeedia. Maailma lippude teejuht. Tln.: Sinisukk, 2016.

    Douglas De Long. Iidsed õpetused algajatele. Tln.: Nebadon, 2008.

    Lumsden, R. SS Himmleri Must Ordu. SS-i ajalugu 1923-1945. Tln.: Olion, 2007.

    Mallon, B. Müstilised sümbolid. Suur maagiliste ja pühade märkide ning sümbolite käsiraamat. Tln.: Varrak, 2008.

    Mattila, Jukka I. Eestlased võõra võimu väes 1939-1945. Tln.: Ammukaar, 2020.

    Matyszak, Ph. 24. Tundi Vana-Roomas. Üks päev roomlaste elust. Tln.: Tänapäev, 2018.

    Militzer, K. Saksa Ordu ajalugu. Trt.: Artlex, 2013.

    Hjalmar Mäe. Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi. Tln.: Matrix, 2005.

    Mägi. A. Eesti rahva ajaraamat. Stockholm.: Eesti Päevaleht Förlags AB, 1979.

    Mägi, A. Euroopa rahvaste ajaraamat. Tln.: Koolibri, 1992.

    Mägi, M, jt. Taanlaste ristisõda Eestis. Tln.: Argo, 2019.

    Märgid & Sümbolid. Tln.: Varrak, 2009.

    Ojalo, Hanno. Saksa aeg Eestis 1941-1944. Tln.: Paradiis, 2018.

    Ojalo, H. Leegion 1942-1945. Tln.: Ammukaar, 2018.

    Ojalo, H. Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti diviis. Tln.: Ammukaar, 2016.

    Osho. Elamise ja suremise kunst. Tln.: Pilgrim, 2015.

    Osho. Elusse armunud. Tln.; Sinisukk, 2020.

    Osho. Hsin Hsin Ming. Tln.: Sinisukk, 2020.

    Osho. Otsing. Enda sisemise jõu ja potentsiaali leidmine. Tln.: Sinisukk, 2019.

    Osho. Sõltumatu meel. Tln.: Sinisukk, 2019.

    Osho. Vabamõtlejast müstiku elutee. Tln.: Pegasus, 2019.

    Osho. Virgumine. Tln.: Sinisukk, 2019.

    Piibel. Vana ja Uus Testament. Piibliseltsi väljaanne, 1968.

    Petzoldt, L. Maagia. Tekkelugu, maailmapilt, uskumused, rituaalid. Trt.: EKM Teaduskirjastus, 2015.

    Pond, D. Lääne teeotsija idamaistel radadel. Tln.: Nebadon, 2008.

    Pühad ja müstilised sümbolid. Rahvad, usundid ja müsteeriumid. Tln.: Varrak, 2015.

    Pühakute raamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Tln.: Perioodika, 1995.

    Raitar, Inga. Kingin sulle valgust. Tln.: I.R.A., 2013.

    Renan, Ernest. Jeesuse elu. Tln.: Perioodika, 1996.

    Nikolai Roerich. Altai – Himaalaja. Tln.: Olion, 1990.

    Renner, J. Liivimaa ajalugu 1556-1561. Tln.: Olion, 1995.

    Ruben, A. Nõiaprotsessid Eestis. Tln.: Varrak, 2016.

    Ruunid – mis need on? Muistsete tarkade salateadmised. Tln.: 2002.

    Saard, R. Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani. Tln.: Argo, 2004.

    Fanny de Sivers. Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I. Tln.: Gallus, 2018.

    Slater, S. Täielik heraldikaraamat. Tln.: Sinisukk, 2005.

    Soll, K. Ränduri teejuht & Turisti käsiraamat. Tln.: 2007.

    Tarle, J. Napoleon. Eesti Riiklik Kirjastus. Tln.: 1964.

    Tarvel, E. Eesti rahva lugu. Tln.: Varrak, 2018.

    Arhimandriit Tihhon (Shevkunov). Mittepühad pühakud ja teised jutustused. Tln.: Tänapäev, 2013.

    1001 ladina sententsi eesti vastetega. Tln.: Valgus, 2000.

    1001 sümbolit. Illustreeritud teejuht sümbolite maailma. Tln.: Sinisukk, 2004.

    Vahtre, L. Eesti rahva lugu. Tln.: Ilo, 2005.

    Vahtre, S. Muinasaja loojang Eestis. Tln.: Olion, 1990.

    50 klassikut. Müüdid. Tln.: Tea, 2004.

    Väljataga, M-A. Uue ajastu algus. Tln.: Pilgrim, 2021.

    Zubrov, M. Ristisõdijad Hommikumaal. Tln.: Valgus, 1987.

    Wilson, C. Pühapaikade atlas.Tln.: Ersen, 2000.

    Witt, R. Isis in the Greco-Roman World. Thames&Hudson, London, 1971.