Sini-must-valge trikoloori esmaseks eeskujuks oli kiriku sümboli ja ristisõdijate taevase kaitsja – Neitsi Maarja – tunnusvärvidega (usu)sõjalipp. Islamiusulistele  kaotatud Jeruusalemma ja Püha Maa tagasivallutamine ei olnud edukas ning kirik saatis osa sõdalasi "paganlike" balti hõimude vastu. Sõna "paganlik" tuleb hilisladina sõnast paganus – talupoeg, külaelanik, maamees, millele anti negatiivne tähendus. 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul langes Läänemere idakallas röövvallutuse ohvriks. Plahvatuslik rahvastiku juurdekasv ning maanälg ajas feodaalisandad ja hõbedamaiad kaupmehed liikvele. Toimus ladina kiriku – mõõgaga varustatud dogma – laienemine itta, mida teostasid lõunas sakslased ja loodes-põhjas Taani kuninga alamad. Tegemist oli osaga Rooma kuuria plaanist allutada katoliku kirikule õigeusklik Venemaa. Krahvi perekonnast pärit energiline Itaalia aadlik Lotario di Segni, Rooma paavst Innocentius III väljastas üleskutseid ristisõjaks Liivimaa paganate vastu. "Jeesus Kristuse asemik Maa peal" kutsus võitlema Issanda võitlust... avardama kristliku usu piire, lubades pattude täielikku andeksandmist ja igavest õndsust; kinkis ja jagas maad. Kõnealune süütu nimega roomakatoliku kiriku pea, kes tahtis tuua võimalikult palju riike ja rahvaid paavsti ülemvõimu alla, kelle pontifikaadi ajal (1198-1216) jõudis paavstivõim oma haripunkti, uskus ja ootas peatselt saabuvat maailmalõppu, mil "kõik loodu on määratud hukkuma" (lad. omnia orta cadunt) ning kus temal on päästja roll – päästa võimlikult palju hingi. Ülemkarjane arvas, et viimne kohtupäev ja Kristuse taastulek on vaid mõne aasta kaugusel, sellest ka Innocentiuse eriline ind korraldada ristiretki ja paganate roomakatoliku usku pööramist. Maailmalõpp, mida paavst, "kes kunagi ei eksi" ootas, jäi saabumata, kuid algas liivlaste, latgalide ja eestlaste historia calamitatum (kannatuste lugu). Olgu siinkohal mainitud, et Innocentius III initsiatiivil kehtestati sõjakäikude vajadusteks ekstraordinaalne maks – ristiraha ning tema oli ka hereesia elik ketserluse väljajuurimiseks paavstliku inkvisitsiooni asutaja. Paavst arvas, et niisama paratamatu ja õigustatud on ka sõda skismaatikutest õigeusklike vastu. Kiriku võitlust "paganlike" hõimudega toetas aktiivselt saksa-taani-rootsi kaupmeeskond, soovist haarata siinseid kaubateid ja turgu. Läänemere idakaldale tungisid sakslased liivlaste maa kaudu ning sealt kandus Liivimaa ehk Vana-Liivimaa nimi Läti ja Eesti alale. 1201. või 1202. aastal pühitses Riia toomkiriku ja kogu vallutatava maa Neitsi Maarjale sakslasest kirikuvürst –  võimuhull, halastamatu ja sihikindel roomakatoliku piiskop Albert von Buxhoevden – ristisõdijate värbaja ja intriige sepitsenud Püha Tooli soosik, kes tegi misjonist sõjalise projekti; esmalt pidi töö tegema mõõk ning Jumala armu kuulutati alles pärast seda. Nurjatusi tehes ja märatsedes, laastates kõike oma teel, liikusid ristisõdijad ja nende abiväed üle Eestimaa. Nii Rooma pontifeks kui ka piiskop Albert olid veendunud, et ristiüritus pääseb võidule ainult jõu rakendamise läbi. Olgu siinkohal vahemärkusena mainitud, et 1207 aastal andis Saksa kuningas Philip Liivimaa piiskop Albertile lääniks ning 600 aastat hiljem tegi Venemaa keiser Aleksander I Freidrich Wilhelm von Buxhoevdenist Liivimaa kindralkuberneri (vt ka Fr.W. von Buxhoevdeni vapp). 1206 ja 1208 korraldasid sõjakäike Eestisse taanlased ning 1210 ja 1212 Novgorodi ja Pihkva vürstid, et võistelda sakslaste vallutusega. 1215. või 1216. aastal kinnitas paavst Innocentius III Maarjamaa nime. "Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada," annab kroonik edasi Rooma paavsti sõnad. Poja maa all pidas "Püha Peetruse asemik" silmas Palestiina pühapaiku. Territooriumist, mis tänapäeval hõlmab Eesti ja Läti ala, tehti Terra Mariana, Ema maa  – Neitsi Maarja valdus (vt Vana-Liivimaa e Terra Mariana kaarti).  09.10.1218 väljastas Innocentiuse järeltulija, paavst Honorius III bulla, mis andis Taani kuningas Valdemarile õiguse allutada maa, mida ta suudab paganatelt vallutada. Honorius andis lubaduse, et kõik Eestis vallutatud alad kuuluvad edaspidi Taanile. Kiriku juhtide poolt algatatud relvastatud sekkumisega ning rahvalt vabaduse võtmisega lõppes juba paar sajandit varem käima läinud rahumeelne ja järkjärguline ristiusustamise protsess: kristlus ei olnud meie esivanematele enam võõras (ristiusu põhimõisted olid eesti keelde laenatud juba vallutuseelsel ajal) ja oleks võinud saada rahvale omaseks, kuid pärast sissetungi suhtumine muutus. Ristisõdijate kannul saabunud fanaatilised mungad hävitasid "paganate" pühapaiku ning püstitasid suuri mustakstõrvatud puuriste. Muinasajal võis eestlaste pühapaigaks olla mõni looduslik objekt, allikas, kivi(d), hiietammik, mets või puu. Ülikute pojad võeti pantvangi ja saadeti Saksamaale kloostritesse, kus neist koolitati ristiusu misjonärid. Alistatud linnustele heisati Maarja lipp. Jõuga painutati rahvas ristiusu karmi ikke alla: meie esivanemad jäid võõramaalaste rõhuda ja tallata. Ainsa religioonina oli lubatud roomakatoliiklus ning kehtestati kiriklikud maksud ja koormised.  "13. sajandil pühitsetakse Eestimaa Neitsi Maarjale ja tema värvid – sinine kui taeva kuninganna, must kui alandlikkus-kuulekus ja valge kui puhtuse (puhta südametunnistuse) sümbol saavad Maarjamaa värvideks," resümeerib ajaloofilosoofist roomakatoliku preester Einar Laigna. Olgu siinkohal mainitud, et keskaja värvikuse kõrval oli/on kannatava ja leinava ema elik kiriku ja kloostri värvikombinatsioon liiga sünge ja kurb. Sajandeid on inimesed mustas hoidnud seda maagilist sidet: 6.09.2015, kaks päeva enne Neitsi Maarja sündimise päeva, pühitses Eesti apostellik administraator, katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan koos Riia peapiiskopi ja Rooma paavsti esindajaga Eestimaa taas Neitsi Maarjale. Pühitsemine toimus ka Lätis. See oli sümboolne akt, maagiline riitus, millega tugevdati kiriku, eriti (pahempoolsuse sotsiaalsete ideede lummuses) roomakatoliku kiriku haaret Baltimaades. 25.09.2018 toimus paavst Franciscuse – globalismi ja multikultuursust, neomarksismi, homoagendat ja migratsioonikultust jutlustava Rooma kirikupea – visiit Eestisse. Järgmise sammuna tahab Vatikan kanoniseerida saksa rahvusest katoliku vaimuliku ja jesuiidi, piiskop Eduard Profittlichi (1890-1942) – esimese Eesti pühaku.

Läänemere idakalda hõimude vägivaldne kristianiseerimine elik liitmine lääne kultuuriruumiga toimus Neitsi Maarja egiidi all. Allikates on mitmel puhul juttu Maarja lipust. Jumalaema – religiooni ja maagia tähtsat ja võimsat sümbolit – kasutasid kiriku juhid Vana-Liivimaa "paganate" alistamiseks. Läti Henriku kroonikas mainitakse korduvalt Neitsi Maarja ehk õndsa neitsi lippu (lad. vexillum beate Virginis), mida kanti sõjakäikudel kaasas. 1208. aastal alistasid ristisõdijad seelide linnuse (lad. castrum Selonum) "ja kinnitasid kantsi õndsa Neitsi Maarja lipu" (lad. et vexillum beate Marie in arce figunt). "Selsamal aastal kandsid liivlased, lätlased ja sakslased õndsa neitsi lipu Ugandisse" ehk Lõuna-Eestisse. Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et muistse Ugandi ehk Oandi maakonna järgi kutsuvad lätlased meie maad ja rahvast Igaunija, igauni. 1212. aastal sundisid sakslased alistuma ülik Dabrelile kuulunud Sattesele linnuse ning seesolijad "tõstavad üles õndsa neitsi Maarja lipu" – lipu, mille oli saatnud neile piiskop Albert. Aastatel 1220-1221 toimunud sündmusi kirjeldades, mainib Läti Henrik konkureerivaid rootslasi, "kes tungisid õndsa neitsi lipu alla heidetud Ridala provintsidesse" ning tsiteerib Mõõgavendade meistrit Volquini, "et riialased on kogu Eestimaa õndsa neitsi lipu all ristiusu ikke alla heitnud, välja arvatud ainult Revala provints ja Saaremaa." Kroonik kirjutab, et see viinamägi on istutatud õndsa neitsi Maarja lipu alla ristisõdijate innu ja riialaste vaevaga. Kui läänest tulnud vallutajad olid enda arvates väljas tõelise usu eest ja pidasid õiglast võitlust kiriku vaenlaste vastu, siis teisalt oli Neitsi Maarja lipu all korraldatud ristisõda oma ideedest ja kujutlustest pimestatud fanaatikute räige vägivald ja genotsiid vabadust armastava kangelasliku väikerahva vastu, mida kirikul häbiga mäletada. Kiriku lippude all võitlesid nii piiskop Alberti ristisõdijad kui ka põlisrahvaste alistamiseks loodud rüütliliit – Riia piiskopile kuulekusvande andnud ning templirüütlite ordu värve: oma valgetel keepidel veripunast risti ja mõõka kandnud – Mõõgavendade ordu (vt Fratres militiae Christi Livoniae vapp). Selle rüütliordu asutamise oli heaks kiitnud ja õnnistuse Liivimaa vallutamiseks andnud neile paavst Innocentius III. Vilunud tapjatest ratsasõdalased kohustusid oma mõõgaga kirikut teenima, nagu vasall senjööri. Pärast ränka kaotust Saule lahingus (1236), kus leedulaste ja semgalite käe läbi langes ca pool ordu liikmetest, võttis Mõõgavendade valdused ja kohustused üle Neitsi Maarjale pühendatud  Saksa Ordu ehk Teutooni Ordu (lad. Ordo domus Sanctae Mariae Theutonicorum) Liivimaa haru (1237-1561). Rüütelvendade peakorter koliti praegusele Poola alale Malborki.

Neitsi Maarja oli tema kummardajate – Saksa ordurüütlite –  ühises kujutluses sõjajumalanna, kes kaitses neid vastaste eest, viis lahingus võidule, kinkis ustava teenistuse eest ordule maid, andis patud andeks ja tagas igavese õndsuse paradiisis. Malborki (Marienburgi) linnuse peavärava kohal on Neitsi Maarjat kujutatud esemetega, mis olid vajalikud sõjas: kiivri ja kilbiga. Saksa Ordu – paavstile ustava väesalga – põhivärvide ja logo kõrval lehvis vennaskonna patrooni  sümboolika (vt Neitsi Maarja tunnusvärvidega Saksa Ordu sini-must-valge lipp).

Sinine värv lipul sümboliseeris (kloostri)vaikust, mõtlust, palvust ja sisemist rahu. Ordusse vastuvõtmisel anti pühalikke tõotusi "Issandale ja õnnistatud Maarjale." Vannet andes sai (kindlus)kloostrist kodu ja kirikust ema. Nii Saksa Ordus kui ka selle katoliikliku rüütliordu Liivimaa harus – Liivi ordus – sümboliseeris must rist (vt Saksa Ordu vapp) vankumatut usku, ristisõda ja valmisolekut anda oma elu kirikut kaitstes ning võimalik, et ka Neitsi Maarja musta aspekti – tulvil pisaraid oma poja risti all leinavat ja kannatavat ema – Mater Dolorosat. Valge värv ordurüütlite vapikilbil, lipul ja keebil sümboliseeris tõde ja (Neitsi Maarja) kõlbelist puhtust, aga ka rüütelvendade õilsat päritolu ja aadliseisust. Munkrüütlid pidid andma kolm tõotust: vaesuse, ihuliku kasinuse ja kuuletumise (omaenda tahtest loobumise) kohta. Kohustus oli palvetada ja teha füüsilist tööd. Ora et labora. Valmis tuli olla ka eneseohverduseks ja märtrisurmaks; munk pidi alati surma meeles pidama. Maisest varast ja omastest tuli lahti öelda. Usulistel põhjustel loobuti abielust ja suguelust: munk ei tohtinud mitte midagi väga tugevasti igatseda peale Issanda Jumala. Ranged ordureeglid ei lubanud munkrüütlitel ühelegi naissoost kristlasele isegi mitte otsa vaadata, aga "paganarahva" (pms naiste ja tüdrukute) kallal vägivallatsemine keelatud ei olnud. Kohustus oli üksteise järele salaja valvata ning ordumeistrile – vennaskonna usulisele juhile või kogu konvendile teatada kõigist väärtegudest ja eksimustest, mida neist keegi juhtus tegema. Orduvendade sõjaretked algasid tavaliselt Neitsi Maarja taevaminemise ehk rukkimaarjapäeval (15 august) või Neitsi Maarja sündimise ehk ussimaarjapäeval (8 september). Orduvendade taliretk algas tavaliselt Neitsi Maarja puhastamise ehk küünlamaarjapäeval (2 veebruar). Olgu siinkohal öeldud, et sundristimisele määratud Vana-Liivimaa ei olnud sugugi üks ja ainus Jumalaemale pühitsetud maa: Terra sanctae Mariae ehk Püha Maarjamaa nime all tunti keskajal Saksa Ordule allutatud Preisimaad, kus sinimustvalget sümboolikat kasutati ning Euroopas oli/on mitmeid teisigi Neitsi Maarjale pühendatud maid ja linnu.

Taani kontrolli alla läinud Põhja-Eesti maakondades rõhumine suurenes, kuninga vasallide ahnus põhjustas Jüriöö ülestõusu ning Valdemar IV müüs 1346 aastal oma valdused nelja tonni hõbeda eest Saksa Ordule. Järgmisel, 1347. aastal müüs Saksa Ordu Harju-Viru provintsi 20 000 hõbemarga eest edasi Liivi ordule. Kui Teutooni Ordu Liivimaa harust sai selle maa isand ja käskija, laienes musta ristisümboli kasutamine suuremale osale Eesti alast. 1348. aastal andis paavst Clemens VI palveränduritele loa reisi Palestiinasse asendada reisiga Maarjamaale. Meie esivanemate seas ei soodustanud aga taudid ja näljahädad ning luhtunud ja verre uputatud Jüriöö ülestõus usu süvenemist. Arusaamatus keeles kombetalitused jms lõid pinnase ebauskumuste tekkimisele. Vaevalt jõudis roomakatoliiklus rahva teadvuses juuri ajada, kui äsja omandatud tõdesid raputas 16. sajandil alanud usupuhastus. Reformaatorid viskasid üle parda patukahetsuse ja pühakute kummardamise, reliikviatega ja indulgentsidega kaubitsemise, nagu ka paavsti ilmeksimatuse ja ülemvõimu (preestritelt võeti ära sakramentide ja pattude andeksandmise monopol), kuid jätsid allaheitlikkuse ning kannatades õndsaks saamise dogmad alles. Kirikud tühjendati kujudest ja piltidest: omamoodi rituaalse aktina lõhuti ja põletati hulgaliselt vana usu sümboleid, sh Neitsi Maarja kujusid ja pilte. Kui varem õpetati, et Jumal võtab kuulda ainult preestrite ja pühakute (eest)palveid, siis uue usu jutlustajad kinnitasid, et inimene tohib Jumala poole pöörduda nüüd otse, ilma pühakute ja preestrite vahenduseta. Luterlik reformatsioon kaotas ka paastunõude, lubades inimestel oma äranägemise järgi liha süüa. Hääbusid nii roomakatoliku kiriku positsiooni ja mõjuvõim kui ka Saksa Ordu Liivimaa haru ning Neitsi Maarja kultus. Pärast aastakümneid kestnud sõjatrummide põrinat läks see maa Rootsi riigi koosseisu (Rootsi kuningriik omandas Eesti- ja Liivimaa alad võitluses Poola ja Taaniga) ning hiljem Vene võimu alla. Jäid Maarjale pühendatud, muistsetele väekohtadele ehitatud arvukad kirikud ja kabelid, ordulinnuste salapärsed varemed, muistendid ja legendid. Vana-Liivimaa muinasaeg, keskaegsete kroonikate tõlked, müstika ja rüütliromantika – vaimude ja viirastuste maailm, millele lisandusid vabamüürlikud ideed ja sümbolid – kõik see pakkus huvi ja meelelahutust 19. sajandi üliõpilastele – tulevastele pastoritele, ajaloolastele, õigus- ja keeleteadlastele, kes võtsid ordurüütlite värvid oma sümboolikal taas kasutusele. 1860. aastate lõpul juhtis Tartu ülikoolis filoloogiat õppinud Jekabs Lautenbachs tähelepanu Liivimaa vanemale riimkroonikale, kus mainitakse Wendeni (Võnnu) sõjasalga puna-valge-punast lippu. Kroonika järgi tulid 1279. aastal Võnnust Riiga üks orduvend ja sada meest: "Nad tulid sinna suursuguselt ühe punast värvi lipuga, mis oli valgega poolitatud." Legend räägib, et lätlaste lipp oli tehtud valge jäära nahast: käänatud keskpaigast kokku ja kastetud verepatta nii, et nahk värvuks servadest punaseks. 13. ja 14. sajandil kasutas puna-valgeid lippe Saksa Ordu; veel 1410. aastal oli Saksa Ordu Austria suurkomtuuril Tannenbergi lahingus horisontaalse valge vöödiga punane lipp. Tartus õppinud lätlastest tudengid hakkasid puna-valge-punast värvikombinatsiooni oma rahvussümboliks pidama ning tõid selle 1870. aastal avalikkuse ette. Peagi valmis ka Tartu ülikoolis õppinud Eesti soost tudengitel Neitsi Maarja värvides oma lipp – sini-must-valge võrdsete horisontaallaidudega trikoloor.  Nii, nagu soomlaste "Kalevala" eeskujul kirjutati eestlastele oma eepos "Kalevipoeg" (Fr. R. Kreutzwaldi kristlikus võtmes saksapärane kangelaseepos trükiti 1862), mis pidi aitama maarahva eneseteadvust turgutada, nii loodi ka rahvusliku ärkamisaegse üliõpilasorganisatsiooni lipule, millest sai EW riigilipp, oma lugu. EÜS-i poiste tellimusel valmis see trikoloor kevadtalvel 1884. Kuus tegutsevat baltisaksa korporatsiooni ehk tsunfti olid vastu eesti korporatsiooni asutamisele. Kuna Verein studierender Esten (Eesti Üliõpilaste Selts) ei olnud korporatsioonina registreeritud (oma värvid ja lipp ei olnud seltsidele lubatud) ja Tartus kardeti korporantide ekstsesse, õnnistati tudengite sini-must-valge lipp sisse ehk maagiline riitus viidi läbi Jumalaema Neitsi Maarjale pühendatud Otepää kiriku lähedal Maarja koguduse pastoraadi keldrikorrusel, Pühajärve ääres – suvistepühal ehk Nelipühal, kristliku kiriku sünnipäeval – 04.06.1884. Seejärel lipp peideti paremaid aegu ootama. Tõenäoliselt toodi sini-must-valge trikoloor avalikkuse ette kas 1905.-1907. aasta sotsiaalsete rahutuste ajal või kümme aastat hiljem (vt EÜS vapp ja lipud). EÜS-i liikmed olid Eesti omariikluse käivitajad Konstantin Konik ja Jüri Vilms ning Konstantin Päts soovis EÜS-i liikmeks saada, kuid õigeusklikuna teda vastu ei võetud. Kui Eesti sattus 1918 iseseisva riigina Euroopa kaardile, pakuti kiirustades riigilipuna välja just sini-must-valge korporatsiooni trikoloor: lipp, mille all oli üliõpilaspõlves harjutud laulma ja marssima.  Maikuus 1919 toimunud riigilipu konkursil rahuldava tulemuseni ei jõutud ning soovitati kasutusele võtta uued värvid. Eesti Vabadussõja ajal avaldati arvamust, et sini-must-valge ei sobi Eesti riigi sümboliks, sest meenutavat värvide järjestuselt vene, serbia ja saksa trikoloore. 1920. aastal loobus EÜS-st lahku löönud Veljesto, peamiselt humanitaartudengeid koondanud selts, korporatsiooni "härrasharitlaste" värvidest. Olgu siinkohal mainitud, et üliõpilasseltsi(de) eesmärk oli/on suunata kaadripoliitikat: teenindada oma siseringi ja aidata neil elus edasi jõuda. Konventide elik loožide kaudu oli neile avatud tee poliitikasse ja raha juurde. EÜS-i elitaarne, sini-must-valge vennaskond on võimu juures ka praegu.

Mis puutub aga Neitsi Maarja värvisümboolikasse, siis Saksamaal kohtab seda küllaltki tihti. Maarja tunnusvärve kasutavad oma vappidel jm sümboolikal ristisõdijate – kes "saksa mõõgaga rajasid teed saksa adrale" – järeltulijad (vt Jungingenide, Bremenite, Handschuhsheimide ja Buxhoevdenite vapid). Katoliikliku Wittelsbachide Baieri kuningriigi (1806-1918) ning Landesveeri lipuvärvid olid valge-sinine; valge-sinine on Volkswagen AG logo ning Münchenis tegutseva autode, mootor- ja jalgrataste suurtootja BMW logol on juba tuttav kolmevärviline lahendus. Eesti trikolooriga sarnast – sini-valge-musta – lippu kasutati Luxemburgi naabruses Saarimaal aastatel 1920-1935, mil see oli Rahvasteliidu haldusala. 1860. aastal Karlsruhes asutatud üliõpilaskorporatsiooni Baltica-Borussia Danzig trikoloor on peaaegu identne Eesti riigilipuga (vt korp. Baltica-Borussia Danzig vapp ja lipp). Kõnealune korporatsioon tegutseb  ka tänapäeval oma sini-must-valge sümboolika all edasi Lääne-Saksamaal, Bielefeldis  (vt ka Baltica-Borussia Danzig kodulehte või facebooki). Tumesini-must-valget lippu võib näha lehvimas nende korporatsioonihoone fassaadil.

See, et romantismiajastul ja historitsismi perioodil ning ka hiljem võtsid saksa üliõpilased ja ettevõtjad uuesti kasutusele oma esiisade heroilise sümboolika, on arusaadav ja aktsepteeritav: 19. sajandi teine pool oligi katolitsismi ja keskaja pärandi taaselustamise ning selle baasil uute müütide loomise aeg. Arusaamatu ja täiesti sobimatu on aga see, kui vallutajate sümboolikat kopeerib ja kasutab edasi rahvas, kes selle värvikombinatsiooni all oma maast ja vabadusest ilma jäeti!

Samal ajal, kui piiskop Alberti ristisõdijad ja nende abiväed Neitsi Maarja lipu all Eestimaale tungisid, kuulutas paavst Innocentius III, kelle "sõnad olid Jumala sõnad, aga teod Saatana teod", välja ristisõja katarite (kr. katharos puhas) elik albilaste vastu. Katolitsismi ja paavstluse vastane opositsioon avaldus tollal usulise ketserluse kujul. Ristisõdijate juhilt Narbonne hertsogilt Simon de Monfortilt pärineb ütlus: "Tapke nad kõik, küll Jumal omad ära tunneb." Ristiretkedega kaasnes ulatuslik ja jõhker sõjategevus: fanaatikute omavolil ja metsikusel polnud piire. Üle 30-ne aasta kestnud, hooti erakordselt julmas sõjas, hävitati Euroopa keskaja õitsvaim kultuur Lõuna-Prantsusmaal: hukkus üle miljoni elaniku; Eesti maakonnad rüüstati, mehed, kes vastu hakkasid tapeti ning naised-lapsed viidi koos kariloomade jm röövitud varaga kaasa. Ristisõda oli maata rüütlivõsudele jt seikusteotsijatele, aadlisoost endistele teeröövlitele ja piraatidele, varastele, marodööridele ja mõrtsukatele, vandemurdjatele, paadunud võlgnikele ja mänguritele suur võimalus ja väljakutse. Rooma ülempreester, kes nimetas end kuningate kuningaks ja valitsejate valitsejaks, andis kriminaalsele kontingendile, kes Lääne-Euroopas tüli tekitas, võimaluse alustada ab integro n-ö puhtalt lehelt, lubades kiriku kaitset ka nende maha jäänud varale. Läänemere idakaldale tunginud saksa-taani-rootsi ülikud ja kaupmehed tegelesid paavstiusu levitamise ja kaitsmise varjus plaanipärase maadevallutusega. Kroonik Lüübeki Arnoldi sõnul oli see "paganate" asuala põldudelt viljakas, rohurikaste karjamaadega, jõgedega niisutatud, samuti piisavalt kalarikas ja metsane. Pärast väiksemaid ja suuremaid kisklemisi jaotati kogu maa neljaks Vana-Liivimaa suurlääniks. Vallutatud Põhja-Eesti maakondadest moodustati Eestimaa elik eestlaste hertsogkond (Dux Estonum) – Taani kuninga personaalvaldus. Endisest Ugandi maakonnast sai Tartu piiskopkond, Läänemaast ja Saaremaaast Saare-Lääne piiskopkond ning Sakala ja Järvamaa koos mitme teise väiksema maakonnaga läksid Mõõgavendadele, hiljem Liivi ordule. Taani kuninga, piiskoppide ja ordu vasallidest – peamiselt Saksa alamaadlist – kujunes sundristitud Vana-Liivimaal valitsev klass. Eestlaste kohta hakati kasutama väljendit Undeutsch. Mittesakslasi, kellest paljud pidasid kinni oma muistsest usundist, kohustati käima kihelkonna kirikus missal ning nad ei tohtinud – surmanuhtluse ähvardusel – keelduda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta. Sõjaga tulnud uued isandad  suhtusid maarahvasse põlglikult, tõrjuvalt, vaenulikult ja jõhkralt, varjamatu üleolekuga. "Nii maal kui linnas valitsesid nüüd "ausatest saksa vanematest sündinud", kõik teised olid "mittesakslased" ja juba seeläbi halvemad, madalamad," kirjutab Andres Adamson. "Talupojad süüdistasid isandaid, aadlit ja sakslasi üldse igal pool, neid osatavat küll koorida, nülgida ja piinata, kui aga neid kaitsta ja hoida on vaja, siis polevat kedagi olemas," kirjutab kroonik Johann Renner. Liivimaalaste lootus Saksa keisrilt moskoviitide vastu abi saada ei täitunud. 16. ja 17. sajandil põletati nõidadena küla tervendajaid, ruunimeistreid, lausujaid ja tarku. Rootsi riik püüdis vallutatud alalt võimalikult suurt sissetulekut saada; toimus talurahva lõplik pärisorjastamine: alalisse mõisaorjusesse määramine.  "Talupojad tasuvad oma isandatele suurt maksu, nii, et ma ei tea, kas leidub kusagil mõni paik, kus külamehed aastast aastasse isandale rohkem maksaksid kui Liivimaal, nii viljaga kui ka teotööga," kirjutab kroonik Dionysius Fabricius. Sajandeid kestis baltisaksa kolonisatsioon: rahvuslik rõhumine, sunnismaisus ja pärisorjus. Talupoegi alandati peaaegu looma tasemele: Eesti maarahvast nagu Musta mandri elanikke võis osta, turul müüa, kinkida, ümber asustada, kaardimängus panuseks panna ja vahetada nt jahikoerte vastu ning talunaisi pandi mõisniku koerakutsikaid imetama. Maarjamaal, mida valitses baltisaksa aadel koostöös sakslastest pastoritega, kehtis kaks kõlblust: üks talupoegade, teine härraste jaoks – Ius primae noctis ning mõisnike-vabahärrade suhtumise põlisrahvasse võttis kokku ütlus: „Der Mensch fängt erst mit den Baron an.“

(„Inimene algab parunist.“) Eriõigustega rüütelkonnad valitsesid – Venemaa keisririigi ja kiriku toel – Eesti- ja Liivimaad kuni 20. sajandi alguseni. Hjalmar Mäe kirjutab, et sotsiaalselt moodustasid baltisakslased ülemkihi, kellele eesti rahvas oli allutatud alamkihina. Heim ins Reich käigus ütles üks ümberasustatud baltisakslane Kesk-Poola nn Warthegau asehaldurile Arthur Greiserile: "Meie baltlased, oleme härrasrahvas, valitsejate kiht." Saksamaa ja Rahvasteliidu (ÜRO eelkäija) survel maksis Eesti Wabariik mõisnikele sundvõõrandatud maa eest  kompensatsiooni ning baltisakslaste järglastele varade tagastamine Eesti Vabariigis kütab kirgi veel praegugi. Olgu siinkohal öeldud, et Eesti suurerastamise elik privatiseerimise mudeli panid kokku ja seda juhtisid sakslased Herbert B. Schmidt jt. Tänase Eesti sõnavarast on ligi 23% keskalamsaksa ja ülemsaksa laenud, üle on võetud sakslaste kombed, maitsed, moed ja suhtumised ning kasutatakse suures osas Saksa õigust; meie presidendi institutsioon on paika pandud Saksamaa ja Austria järgi. Eesti rahvuspuuks valitud tamm on Saksa rahvuspuu, samuti on Eesti rahvuslilleks ning EKRE tunnusmärgiks valitud rukkilill tegelikult Saksamaa ja Preisimaa sümbol ning suitsupääsuke on olnud ka põhjasakslaste ja austerlaste rahvuslind. Kas ihalus vallutajate sümboolika järele ei näita sõltuvussuhet, ega viita Stockholmi sündroomile, ei näita, et otsitakse isandat ja ei osata ise oma eluga toime tulla? Kas ei ole takistuseks "mäeküla piimameeste" orjaveri ja orja meel, mis ei lase sakste kopeerimisest ja muust raskest pärandist loobuda? Trendikas on ju omada mõisahoon(eid)t ja vappi: baltisaksa aadlivappide eeskujul on tellitud endale sarnane sümboolika. "Ühine ajalugu rikastab." Tervendaja ja teadjanaise Mai-Agate Väljataga sõnul on need, kes praegu mõisaid korda teevad ja uuesti kasutusele võtavad põhiliselt endised mõisnikud. "Nemad said mõisad talupoegade raske töö, valu ja vaevaga ja nemad peavad selle nüüd tagasi maksma ehk tagasi tegema ehk harmooniasse viima ja nendel peab olema vahendeid, et mõis üles ehitada, korda teha ja Eestimaale tagasi anda, panna uuesti seda maad teenima. See ongi karma ja sa ei pääse sellest."

Tule ja mõõga misjoniga ning sellele järgnenud vaimse ja füüsilise allasurumisega püüdsid vallutajad murda rahva uskumusi ja tahet. Paljuski see ka õnnestus. "Kui inimene on kaua olnud riigi, religiooni, ideoloogia või ükskõik millise "kõrgemalt juhitud" struktuuri mõju all, kaotab ta mitte ainult välise, vaid ka sisemise vabaduse," selgitab Inga Raitar. Kui isand võib oma kulude katteks ükskõik mida maksustada, näitab see tagasipöördumist feodaalaega. Võõraste kummardamine, nagu ka ordu korporatiivne vaim kestab edasi. Sakslased ei suutnud 80 aastat tagasi ning ei suuda ka praegu Eestile kaitset pakkuda. Äärmiselt enesekeskse kindrali Johan Laidoneri sõnul 700 aastast orjapõlve ei olnud, oli okupatsioon ning orduriik oli eestlaste ja sakslaste ühisüritus. Kindralihärra jätab ütlemata, et selles orduriigis rügas eestlane põllul ja sai ihunuhtlust, aga sakslane nautis hüvesid. Kompensatsiooni nõuet ajalooliste väärtegude eest pole julgetud esitada. 70 Eestist julgemat riiki on Saksamaale arve esitanud ja neile on ka makstud. Ekspresident Toomas Hendrik Ilves nimetas Eestit keskajas kinni olevaks ning president Kersti Kaljulaid soovis, et tuleksime keskajast tagasi. LHV panga asutaja Rain Lõhmuse sõnul on tegemist feodalismi tagasitoomisega; piiratakse vabadusi läbi regulatsioonide ja feodaalide poolt võetakse erasektorilt ümber jagamiseks järjest rohkem. Sümboolika järgi ongi Eesti kiriku- või orduriik, jäänuk keskajast nagu Vatikan. Püha Peetruse võtmete ja paavsti tiaara asemel on Eesti lipul Saksa Ordu kaitsepühaku  tunnusvärvid sinine, must ja valge. Ei tohi unustada, et kõnealune sümboolika toetas/teenis Neitsi Maarja kultust, ristisõda ja maadevallutust ning pärineb ajast, mil valitses katoliku kirik; kui usuti, et taevassepürgivate kirikute ehitamine toob Maale lähemale Jumala riigi – Uue Jeruusalemma jms, et Päike tiirleb ümber Maa ning unuversumi sümboliks oli katedraal. Usk (nagu ka vaktsineerimine) on väga isiklik küsimus, seda ei tohi peale sundida. Usk ei tähenda ainult pimedat kuuletumist preestritele-poliitikutele ja nende kristlik-sotsialistlike dogmade järgimist, vaid usk on ka pidev vaimne kasvamine, areng ja muutumine; uute teadmiste ja veendumuste najal kerkivad uued küsimused ja kui mõni saabki vastuse, tõusevad järgmised ja järgmised küsimused ning lõpuks märkad, et teekond on veel pikk. Võib kuluda palju-palju aastaid, vahel ka terve elu, enne kui usuline igatsus kujuneb kaljukindlaks ja vaieldamatuks veendumuseks. Usk peab saama kasvada omasoodu, sellele võib vaid kaasa aidata. Samas ei ole usk tõde: isegi kui sa midagi väga usud, on see ainult uskumine, ega tähenda veel tõelist teadmist. Tõel ei ole midagi pistmist sellega, kui paljud inimesed sellesse usuvad. Usk on meeleseisund ja ilma armastuseta teeb see inimese fanaatikuks. Olgu siinkohal öeldud, et ateism – veendunud pahempoolsete, (neo)marksistide,  (uus)kommunistide ja sotsialistide religioon – on samuti üks uskumise vorme. Nemad usuvad, et Jumalat ja surematust pole olemas, et meie elu on seotud üksnes ajutalitusega ning, et pärast surma inimene lakkab olemast: post mortem nihil est (pärast surma ei ole midagi). Vasakliberaalid, kel vaimne ja sakraalne mõõde on kättesaamatu, tahavad kõike juhtida ja kõiki käsutada, nemad usuvad, et ainus õige suund on vasakule (Great Reset - Suur Lähtestamine). Olgu siinkohal öeldud, et poliitikute-globalistide emotsionaalne jutt kliimasoojenemisest ja rohepöördest on paljuski oma taskute täitmiseks välja mõeldud vale ja kopsakaid toetussummasid ahnitsev pettus. Globalism ja satanism on rohmakate materialistide religioon. "Globalismi olemus on satanism ja satanismi tuum on globalistlik," selgitab Carlo Maria Vigano. Globalistid üritavad satanistide kombel oma ego võimalikult palju välja arendada. Ikka mina. Mina. Mina. Mina ütlen, mina teen, mina tean kõike kõige paremini. Religiooni mõju all nähakse sageli seda, mida tahetakse näha, sh nägemispetteid. Millessegi uskumine tähendab ka seda, et puudub soov teada saada. Uskujatel arukust vaja ei ole ning oma vaadete levitamisel ei häiri neid ükski fakt. Tõe – eksistentsiaalse kogemuse –  otsingul klammerduvad kristlased –  katoliiklased, luterlased jmt oma uskumuste külge, aga kahtlus jääb neil sügaval sisimas alles. Tõeni ei ole võimalik jõuda usudogmadest lähtudes. Tõde on alati ja kõikjal ühesugune. Kas pole tõde see, et kõik, mis sureb, sünnib järgmises olemasolu tsüklis uuesti? Piiblist on eemaldatud viited reinkarnatsioonile ning taassünniteooria asendatud ideega ühest ja ainukesest elust. Kas pole nii, et inimene on igavikuline ja jumalik olend, kes järjest täiustub ja seob end keerukamate eluvormidega, et tema elu on pidev ja piirideta teekond, otsing ja palveränd, et see on lõputa lugu? Kas peab minema taas kooli, et õppida uuesti kõike seda, mida ta kord juba hästi teadis ja mida ta enam ei mäleta? Antiikfilosoof ja matemaatik Pythagoras on öelnud, et hing liigub oma vältimatus ringis, mähkudes omasoodu kord ühte, kord teise elusse. Ühel  või teisel kujul ongi elu igavene. Sünd, kasvamine, küpsus, surm ja taassünd on üksteisele järgnevad elufaasid, ühest kvaliteedist teise üleminekud. Kas pole nii, et keha on vaid olemise ajutine kuju, et kõik jätkub ja kõik on liikumises ning kõik on osalised igavese tagasituleku müsteeriumis? Omnia mutantur, nihil interit (Kõik muutub, midagi ei kao).

Kiriku õpetuse järgi asuvad jumal ja taevas kusagil kaugel eemal ning sinna jõudmiseks on vaja päästjat, messiast, püha raamatut ja preestreid. "Nad hoiavad sinu pilgu kaugesse tulevikku keskendununa. Ja sel moel libiseb sul elu käest... ja mis tuleb, pole ei jumal ega taevas, vaid surm," selgitab  Osho. India päritolu müstiku ja filosoofi sõnul ei asu taevariik ja Eedeni aed kusagil väljaspool. "Vaata sissepoole! Saladus on sinu sees," ütleb ka Hiina budistlik õpetaja Hui Neng. Jumal on peitnud end inimese sisse: otsitav peitub otsijas – mikrokosmose sügavuses. Osho: "Jumal ei asu kusagil üleval taevas. Ta on siin ja praegu – puudes, kivides, sinus, minus, kõiges... Loodus ise on meie religioon ja ühegi teise religiooni järele ei ole vajadust." Osho sõnul ei ole organiseeritud religioon muud, kui varjatud poliitika, ulatuslik ärakasutamine kirjatäheusku preesterkonna poolt. "Inimene ei vaja palvetamiseks pühasid linnu, sünagooge, koole ega templit," märgib juudi rabi ja müstik Baal Shem Tov. "Palvetada võib igal pool, ka metsas puude all." Kui inimesi pidevalt eksitada ja hirmutada, kaotavad nad võime kriitiliselt mõelda. Kirikut pole kungi huvitanud inimeste muutmine, vaid nende orjastamine ja nende üle valitsemine. Kirik on pidanud inimese hinge enda omandiks. Inimene elab Maa peal suhteliselt lühikest aega, vahel ta libastub, on kogenematu ja  eksib, teeb vigu, ei saa alati keerulistes olukordades hakkama ja selle ainsa, vahel hädise soorituse põhjal, määratakse tema saatus igaveseks!?  Sajandeid on preestrid ja poliitikud kasutanud hirmu relvana:  usklikke veendi, et nad on patused ja sisendati neisse hirmu. Neile õpetati, et lunastus toimub ainult kannatuste läbi ning pandi inimesed end süüdi tundma, et nende üle valitseda. Kirik õpetab, et inimkond on patune juba Aadama ja Eeva (semiidi keeltes tähendab "Eeva" madu või emast madu) pattulangemisest alates, et elu algab pärispatuga ja jätkub hädaorus –  on karistus ja kannatus ning, et maine elu on vaid tähtsusetu episood ja sissejuhatus millelegi pikemale ja suuremale – igavesele elule. Inimene sureb ja maetakse, aga ülestõusmine, kui inimene luuakse uueks tervikuks, toimub kunagi määramatus tulevikus. Jeesus lamas hauas vaid paar päeva, kuid inimene jääb sinna sajanditeks, võib-olla tuhandeteks aastateks, ilma, et midagi juhtuks peale lagunemise. Laozi ütleb, et keha häving pole hukk... töö on tehtud... naased lättesse... ongi rahu. Kui Jeesus oleks tulnud ristilt maha või astunud pilvedelt alla, oleksid kõik kahtlused hajunud ja juudid pidanuks tunnistama, et tema on Messias. Israeliidid teda aga vastu ei võtnud ja ootavad siiani päästjat. Kirik õpetab, et ainult Maarja jäi ilma esivanemate patust ja viidi pärast surma taevasse ning manitseb, et Maarja neitsilikkuses ei tohi kahelda. "Keegi meist ei või sündida neitsist, kuid igaüks võib õppida elama nagu Buddha," kirjutab David Pond. Olgu vahemärkusena öeldud, et just sellised fopaad, lapsused  ja valed kiriku õpetuses tegid võimalikuks usu aluste ründamise ja usu üle irvitamise, algul hereetikute ning hiljem marksistide ja leninlaste poolt. Nii nagu paavsti kuuria mõtles välja Constantinuse kingituse, purgatooriumi, indulgentsid jms, on ka Uue Testamendi Jeesus sadu aastaid hiljem loodud lunastaja koondkuju. Aastatel 26-36, kui Pontius Pilatus oli Juudamaa prefekt, tegutses seal vähemalt 300 apokalüptilist rändjutlustajat, kes kõik kuulutasid jumalariigi tulekut ja nimetasid end lunastajaks. Kuna Jeesus(ed) oma õpetust kirja ei pannud, oli ja on kõik järgnev tõlgendamine – jüngrite, akolüütide ja proselüütide ülestähendustest apostel Pauluse kirjatöödeni jne. Alles Pauluse ristilöömiskultus tegi agitaatori(te) hukkamisest püha ohverduse, mis pidi päästma tulevased inimpõlved. Paulus keelas ära vereohvrid, sest tema arvates oli Kristus kogu inimkonna eest ülima ohvri juba toonud. Samuti oli surm Kristuse ülestõusmise läbi ära võidetud ja igavene elu tehtud võimlikuks  kõigile, kes vaid temasse usuvad; ka taevasseminek on Pauluse hilisem lisandus. "Uskuge ja te saate päästetud," õpetab kirik. Osho sõnul on uskumine preestrite ja poliitikute huvides: kogu nende äri põhineb uskumisel. "Preester tahab valitseda sinu hinge ja poliitik tahab valitseda sinu keha." Kõik on juba ära otsustatud ja ette kirjutatud: kõik on valmis tehtud ja sina pead vaid uskuma, mida need "vääramatud autoriteedid" sulle räägivad. Eurooplastele sisendatakse pidevalt süü- ja võlatunnet nii immigrantide kui ka looduse suhtes. Vasakaktivistid teevad mastaapset ajupesu, et inimesed lõpetaksid oma peaga mõtlemise ja muutuksid ideoloogiliselt lammasteks: annaksid oma õigused ja võimu enda üle (totaalsele) riigile. Sõltumatu ja mõtlev inimene on neile ohtlik. "See kõik on kontrolli, totalitaarse ja pöördumatu kontrolli pärast ja sellele ollakse väga lähedal," hoiatab dr Michael Yeadon. Inimkonna suurtest õpetajatest ei ole keegi olnud misjonär, keegi neist pole püüdnud kedagi päästa ja pöörata. Tundub, et Jeesusele omistatud ütlused "Käige minu järel ja uskuge minusse... Mina olen teie karjane ja teie olete minu lambad" elik "Järgnege mulle, mina olen oodatud prohvet ja päästja, keda Mooses teile lubas. Mina päästan teid" ning "Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad" (Mt 28:19) on lisatud hiljem, et õigustada (risti)sõdu ja misjonitegevust.  Kas Maarja palub patuste eest ja Jeesus lunastab, annab neile tema eestkoste pärast andeks? Kui Jeesus kannatas meie eest ja tema kannatused olid meie lunastus, miks siis inimkond endiselt kannatab ja kannatab veel rohkem kui varem?  Naatsareti Jeesuse pääsemisest liigub legende: võimalik, et ta ei surnudki ristil, vaid raviti terveks ja saabus koos Maarja Magdaleenaga Indiasse ning elas ja suri Kashmiris. Lapsik ja rumal on uskuda, et keegi teine meid päästab. Jumal(ad) ei tee meie eest midagi ära; ammugi ei tee kõrgem(ad) jõud midagi sellist, mida me ise ette ei võta. Keegi ei tee meid õndsaks. Vanasõna ütleb: "Jumal aitab neid, kes end ise aitavad." Tõe peab igaüks ise avastama, keegi ei saa seda anda. Tõde ei saa kinkida ega ühelt inimeselt teisele üle kanda. Rääkida võib vaid omaenese tõest ning ka see on iga päev erinev. Või on nii, et kõik praegune on ekslik, pelgalt kujutlus, õpetatud rumalus ja petujutt? Kristlasel oli keelatud elada ainult iseendale, ta pidi jagama. Katoliku kirik õpetas, et Jumalale ei meeldi rikkad, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb. Selleks, et rikkur põrgusse ei satuks (antiikaegse uskumuse kohaselt oli Tartaros/Hades piinapaik ja pime koht maa all; kuradit elik kuradeid ning paradiisi mõistet kreeklased ja roomlased ei tundnud), tuli tal jagada vaestele armuande, osta indulgentse elik annetada/pärandada osa oma varast kirikule. Annetuste vastuvõtmine oli keskajal munkade privileeg. Võimalik, et kirik on teadlikult valedele rajatud. Pole olemas rääkivat madu Eedeni aias, nagu ka Piiblis kirjeldatud unelmate taevast ja viirastuslikku põrgut, millega usklikke ähvardatakse ja hirmutatakse: mõlemad on usust sündinud illusioonid. "Sõna "saatan" tuleb sanskritikeelsest sõnast, mis tähendab "jumalik".  Sõna "jumalik" tuleb samast tüvest... saatan ja jumal on ühe ja sama energia erinevad näod – neid pole kaks," selgitab Osho. "Mõnikord tuleb ta saatanana ja mõnikord jumalana." Saatanaks nimetatakse seda, kui inimesel on soov teha halba, ütleb juudi vanasõna. Osho sõnul tähendab Jumal eksistentsi, on impersonaalne ja määratlematu. Jumal ei ole isik, me ei näe teda, võime ainult tajuda. Universaalne kõrgem jõud on kohal kogu aeg; avaldub lõpmatult mitmekesistes eluvormides, tegutseb ja elab kõiges ning elu lätte ja ülima intellektiga suudab inimene ise otse, ilma vahendajateta ühendust saada. Tegelikult on see ühendus sisetunde, sisemise teadvuse elik südamehäälena, – Gottfried Wilhelm Leibnitz nimetas intuitsiooni kõige täiuslikumaks teadvuseks, – alati olemas, ainult paljud seda ei tunneta. "Ärge kuulake, mida teised ütlevad. Kuulake ennast, kuulake oma sisetunnet," õpetab Osho. Kui keegi piiratud indiviid teid sealjuures häbistab ja hukka mõistab, ärge tehke väljagi. Häbistamine inimeste poolt on kui tuul: täna mõistavad hukka, homme ülistavad. Jean-Paul Sartre on tabavalt öelnud, et põrgu on teised inimesed. Valgustatuks ei saada kambas ja teiste nõuandeid kuulates. Ka usuisa Martin Luther ütleb, et iga inimene võib omal viisil õndsaks saada. Tähtis pole tihe kommunikatsioon, suur ühiskondlik aktiivsus, kavalus, teesklemine  ja enese eksponeerimine, vaid kontemplatsioon, iseenda mõistmine, oma tee leidmine ja iseendaks jäämine. Elu avaldab oma saladused ja hinge saad tundma alles siis, kui oled vaikselt ja rahulikult. Jumal räägib sinuga vaikuses. Paraku on võõrandunud inimene vaikuse unustanud.

Suletud, elitaarsete vennaskondade sümboolika ei sobi Eesti riigile. Meie riigivapp on laenatud Taani vallutajatelt ja Eestimaa rüütelkonnalt ning lipp korporantidelt. Ilmalik riik ja privilegeeritud (aadli)korporatsioon ei ole sünonüümid, aga vastavalt kehtivatele universaalseadustele tõmbab sarnane alati sarnast, tõmbab ligi omasuguseid. Ja see kõik aina kordub ja kordub: kiriku ja orduriigi spiritus rector (valitsev vaim) nagu kestaks edasi. Valitseb tudengimentaliteet ja kambakultuur, ringkaitseline nomenklatuur ja parteilised toiduahelad sõltuvuse tekitamiseks, nagu ka fanaatilise, välismaalasi kummardava eliidi ja pseudoaristokraatia veendumus: meil on võim ja me ei tunne mingit vastutust, teeme, mis tahame; ilma põhjalike (mõju)analüüsideta ja üldsusega läbi arutamata ning aruandluskohustuseta, sest me oleme nii otsustanud. Teised ei või, aga meile on kõik lubatud. Meie teame, kuidas asjad käivad, mis on õige ja mis on vale, meie oleme eksimatud; ainult meie teame, kuidas riiki juhtida ja kodanikke kasvatada, milliseid õigusi ja vabadusi neile lubada ning milliseid piiranguid kehtestada, sest meie teame kõike paremini kui tuimaks ja ükskõikseks muudetud inimesed ise. Poliitika on religioon, mis aitab neil võimul püsida. Kõnealune sümboolika ei teeni üldsuse, vaid uue nomenklatuuri ja privilegeeritud klassi huve. EV põhiseaduse § 40 järgi meil riigikirikut ei ole – vaba riik on kirikust vaba. On kodanike vabatahtlik tegevus ning valitsus(t)el ja parlamendi erakondadel pole kohustust kirikut toetada, ometi tehakse seda heldelt. Niigi üle Eesti "magusates" kohtades vara omavale ning aktiivselt kinnisvaraäris osalevale EELK-le (tegutseb OÜ Kiriku Varahaldus kaudu) kingiti Tallinnas kümneid tuhandeid maksumaksjate raha neelanud, (üli)suure kultuuri- ja kinnisvaraväärtusega Toomkirik ning kompenseeriti miljonite eurodega Niguliste muuseum-kontserdisaal. Ristiusu jumalat esindav maagia- ja rituaalimeistrite ühendus saab võrreldes teiste usuorganisatsioonidega suuri eeliseid ja tähelepanu. Riigipühad, mida Eestis tähistatakse, on suures osas (luteri) kiriku pühad. EELK korraldas jumalateenistusi presidentide ametisse astumise järel, luterlikke palvetalitlusi kaitseväe paraadidel ning riigikogu istungit alustades. Eesti parlamendi kodukorra seaduses sätestati kord, et riigikogulaste töönädal peab algama palvetunniga. Palvetunni juurdumisel oleks see kohustus laienenud kõikvõimalikele riigiasutustele, koolidele ja lasteaedadele. Aastaid panid Kaitseväe kaplanid sini-must-valge sümboolikaga pärgi pronkssõdurit ümbritseva nelgivaiba sisse ning 28.07.2018 asetasid nad Sinimägedes Vene poolel võidelnud sõdurite mälestusmärgile, –  Eestit okupeerima tulnud ja eestlasi tapnud Punaarmee võitlejatele, – pärja leinalindiga "Eesti rahvas mälestab."

Korporatiivsus on kasvanud, ühiskond järjest rohkem sulgunud ning mõistmatus süvenenud. Vaimult väikesed on harjunud ülaltpoolt kindlaksmääratud, neile juba tuttava märgisüsteemiga. Kõik seisukohad, mis sellega kokku ei lange, mis ei ole nn arvamusliidrite poolt heaks kiidetud, vihastavad ja hirmutavad neid. Joondutakse edevate telenägude ja poliitiliselt (üle)laetud (laps)ajakirjanike, vähemusaktivistide, ennast näidata ihkavate trikitajate, imitaatorite ja veiderdajate, eksatleetide ja eksmodellide ning moosekantide –  ülimalt enesekindlate ja kõrgendatud tähelepanuvajadusega (sageli neomarksistlike ja uuskommunistlike) juhtide ja õpetajate järgi, kes ihkavad võimu ja tahavad, et neid imetletakse; kes tormavad hasartselt, rumala agarusega midagi tegema, hakkavad käsutama, suuri laene võtma ja kõigile nõu andma; nemad teavad, kuidas maailm peab välja nägema. Kõige üle otsustavad "õpetajad", kes ise midagi ei tea. Need, kes ei ole rahul iseendaga, kelle elus puudub sügavam sisu ja identiteet, hakkavad Supermani kombel planeeti päästma ja maailma parandama. Nad soovivad silma paista ja püüavad kõike muuta, aga ei jää tehtuga kunagi  rahule: ikka ja alati on neil midagi puudu. Kui muutmist ei alustata endast, vaid teistest, – teisi aga muuta ei ole võimalik, – produtseeritakse järjest uusi konflikte, tekitatakse ainult probleeme juurde.   Kõigepealt tuleb muuta iseennast, teha ennast korda ja siis muutub ka maailm. "Ära järgi teisi, ära matki, sest matkimine, järgimine loob rumalust," hoiatab Osho. "Elada teiste järgi tähendab elada matkimiselu." Kedagi jäljendades kaotad oma mina ja sinust saab kellegi teise kehv koopia. "Ligi 30 aastat on Eestis jäljendatud teisi, oma mõtlemist kõrvale heites," kirjutab PhD, pedagoog-metoodik Peep Leppik. Haigusi saab ravida, kui teatakse nende põhjuseid. Suutmata või tahtmata näha põhjuste seas ka sümboolikast tingitut, jäädaksegi tegelema tagajärgede likvideerimisega ning sarnane käitumismuster järjest kordub ja kordub. Laenatud sõjasümboolika kasutamine – võõraste sulgedega ehtimine – pole suurendanud üldist õnne ega edendanud rahu. Vastupidi, tõmbab ligi raskeid ja keerulisi olukordi ning takistab heade võimaluste teket, justkui saaksime osa ka nende karmast, kelle sümboolikat me matkime. Ise võõra võimu all elades pole eestlased saanud kedagi okupeerida ega koloniaalselt rõhuda: halva karma puudumine annab meile võimaluse. Iseasi on see, kas me oskame ja suudame seda võimalust kasutada. 19. sajandi saksakeelsete tudengite, paremale elujärjele pürgivate, alles oma rahvusliku identiteedi otsinguil noorte meeste, et mitte öelda "kadakate" uuskeskaegsesse elik hilis-biidermeier sümboolikasse ei tasu küll klammerduda ja sellest kümne küünega kinni hoida – see lipp ei ole oma!   Eesti trikoloori värve püütakse tõlgendada ka läbi heraldika: Taani kuninga, Eestimaa rüütelkonna ja Eestimaa kubermangu vapil on leopardide/lõvide värvus sinine, Saksa Ordu ja Liivi ordu vapil on must rist ning Liivimaa vapil on hõbedane greif (vt Liivimaa sümbol). Sini-must-valge lipu värvide tähendust üritatakse seostada Eesti ilmastiku ja loodusega, etnose iseloomu ja aadetega. Samas ka rahvariiete enamlevinud värvitoonidega, sünge ja piinava minevikuga. Kõik need põhjendused on otsitud, et varjata lipu tegelikku päritolu ja eesmärki.